Kinode suurmood on 70-ndate verine filmikunst
“70-ndad on tagasi” võiks olla Quentin Tarantino ja Robert Rodrigueze projekti “Grindhouse” lipukiri – paraku mitte naisõiguslaste ja geiaktivistide 70-ndad, vaid B-kategooria filmide, peamiselt õudukate omad.
Eestiss nagu ka mujal Euroopas näidatakse “Grindhouse’i” kahes osas, kõigepealt jõuab kinolinale 15. juunil Tarantino lavastatud “Surmakindel” ning juuli alguses Rodridgueze “Planet Terror”. Esimeseks põhjuseks, miks algselt ühe terviku moodustanud filme Euroopas eraldi näidatakse, on muidugi nende pikkus – üle kolme tunni. Ka Hitchcock sidus optimaalse filmi pikkuse inimese põie mahutavusega.
Visuaalselt räsitud film
Teiseks jagamise põhjuseks on ilmselt ka kultuuriline kontekst – 70-ndate verised explotation-filmid on lihtsalt läbi ja lõhki Ameerika teema koos autokinode ja muu toonase noorte meelelahutusega. USA kinodes näidatud algversioonis moodustavad filmid kultuuriprogrammilise terviku, mille ees ja vahel näidatakse väljamõeldud treilereid olematutele filmidele nagu “SS-i naislibahundid”, “Ära” ja “Tänupühad”. Viimase treileri taga on meie aja n-ö õudus-porno-filmide (filmide, kus vaataja peab naudingu saama jäsemete eemaldamisest ning võimalikult võigastest tapmisstseenidest) meister Eli Roth, kelle filmograafiat ilustab film “Hostel”.
Tarantino ja Rodrigueze eesmärk on olnud taaselustada nende endi noorusaegade filmikultuuri, tehes seda koos kõige juurdekuuluvaga – nii näeb film visuaalselt räsitud välja, nagu omal ajal George A. Romero (“Night of the Living Dead”, “Dawn of the Dead”) zombie-õudukad mõnes Ameerika väikelinna nurgakinos välja näha võisid. B-kategooria explotation-filmidele keskenduvaid kinosid kutsutigi grindhouse’ideks.
Meelega on vahele jäetud mõni filmirull, mida kippus sellistes filminäitamisasutustes juhtuma, ja ühes kohas läheb lint ka “põlema” (jutumärkides seepärast, et film muidugi ei lähe põlema, vaid see on juba filmi osa). Sellest küljest on tegu igati autentse retroga.
Retro erineb originaalist teatud tunnuste poolest. Eelkõige selle poolest, et üritades olla stiilipuhas, saavutab ta teatava ideaalkuju, mis ühelegi sel ajastul valminud filmile võimalik polnud. Teiseks on retro alati ka kommentaar, ta on tehtud mingi suhtumisega.
Endine nisˇitoode, nüüdne peavool
Rodrigueze “Planet Terror”
•• Film jõuab Eesti ekraanidele teisena, kuigi oli algses kompilatsioonis on esimene. “Planet Terror” on klassikaline zombie-lugu: väikelinnas peab üks seltskond vastu astuma zombie’de armeele. Siin on läbi mängitud kõik omaaegsed klisˇeed (kuigi mõlema filmi tegevus toimuks justkui tänapäevas), ent mitmeski kohas on tunda, kuidas Rodriguez iroonilist suhtumist ilmutab. Lisaks on näha tahtlikku loomingulisust ning viisakaid näitleja-
töid, mida algupärastes zombie-filmides eriti ei kohanud.
Tarantino “Surmakindel”
•• Film on 70-ndatest inspireeritud Tarantino originaalfilm koos selle juurde käiva vaimuka dialoogiga. Film räägib endisest kaskadöörist Mike’ist (Kurt Russell), kes oma kurjakuulutava autoga tapab noori kauneid neiusid. Film on täis kõikvõimalikke filmi- ja popkultuurivihjeid, muu hulgas Spielbergi algusaegade filmile “Duell” ning autofilmile “Vanishing point”. “Grindhouse” on ood õudusfilmile, mis alustas nisˇi-nähtusena, kuid on aastate jooksul andnud olulise panuse ka A-kategooria meelelahutusse.
