Kired baltisaksa kirjandusteaduses
Baltisaksa kirjandus ei ole tänaseks eesti kirjandusteaduses enam eriti uus ega kuum teema. 1990-ndatel avastati see valdkond suure huviga ja tänaseks on see huvi teatud stabiilsel tasemel ka püsima jäänud. Eesti kirjandusteadlaste edusammudest baltisaksa kirjanduse uurimisel annab märku seegi, et uurimisteemade hulka tuleb baltisaksa kirjanduse kuulsamate esindajate kõrval aina enam ka vähem tuntud nimesid ja valdkondi, nagu võis näiteks kuulda maikuus Tartus korraldatud seminaril “Kirjutavad naised Baltimaades 19. sajandil”.
Nähtusena kaotab baltisakslus muidugi tempokalt oma elujõulisust – uued, pealekasvavad generatsioonid on määratud sulanduma rahvustega, kelle juures nad kodu on leidnud. Kired enda identiteedi määramise ümber aga ei vaibu. Ja üheks valdkonnaks, kus elavaid diskussioone tundub jätkuvat, on ka baltisaksa kirjandusteadus.
Värskelt ilmunud, juba tuleva, 2005. aasta numbrit kandev “Baltisaksa aastaraamat” avaldab kaks artiklit, mis pakuvad intrigeerivaid ja iroonilisi vaatenurki baltisaksa kirjandusele. Nendeks on kahe tuntud saksa kirjandusteadlase Gero von Wilperti ja Heinrich Bosse mõtteavaldused baltisaksa kirjanduse teemadel: Wilperti “Balti kirjandus. Teesid ja hüpoteesid” ning Bosse vastulause “Tähelepanekuid baltisaksa kirjanduse kohta”. Mõlemad kirjatükid pärinevad ei rohkem ega vähem kui 25 aasta tagusest ajast, kuid oma erilise teravuse tõttu ei võetud neid enne avaldada kui alles täna, mil noorema põlve kirjandusteadlased need tekstid üles on leidnud ja neid ka tsiteerima hakanud.
Milles seisneb siis nende nii kaua kalevi all hoitud tekstide intrigeerivus? Gero von Wilperti tekst oli kavandatud ja peetud 30. septembril 1979 Lüneburgis toimunud Carl Schirreni päeva peokõnena. Tema käsitlusviis on sädelevalt intelligentne, vaimukas ja veenev, ta üritab tabada baltisaksa kirjandusteaduse nõrku kohti ja anda ette reaalsemad arengusuunad.
Kahekordses eksiilis
Wilpert ütleb näiteks, et baltisaksa kirjandusteaduses ollakse liialt kinni genealoogilises mõtlemises, et kriitikavabalt loetakse baltisaksa autoriteks kõik, kellel on mingigi õrn seotus baltlastega. Kui Hesse on baltisaksa kirjanik, ütleb Wilpert, siis on Thomas Mann Portugali ja Pukin Aafrika kirjanik. Kirjandus ei olevat rassiline, vaid kultuuriline nähtus.
Samuti kritiseerib Wilpert baltisakslaste eneseimetlevat suhtumist oma keelde, mis on tema sõnul aga hoopis sünonüü-midevaene ja lihtsakoeline.
Baltisaksa proosakirjanduses on oluline vaid sõnum, autorid ei ole kunagi püüdnud üksteist tähendusevarjunditega üle trumbata ja keelelise originaalsusega hiilata, puristlikel kaalutlustel ei rikastatud kirjanduskeelt slängist või teistest keeltest pärit sõnadega ega jätkunud ka piisavalt vaimseid keskusi, mis omavahel võistelda oleks saanud. Baltisaksa kirjandus ei läinud kaasa revolutsiooniliste liikumistega muu Euroopa kirjanduses, nagu seda olid naturalism ja ekspressionism. Ei võetud omaks poliitilisi sõnumeid, kirjutati möödunud aegadest, õnnest ja armastusest, loodusest ja kodumaast, perekonnast ja abielust, maaelust ja linnast. Baltisaksa kirjanduses puudub tulevikku suunatud utoopia. Kõige paremad ajad on möödunud ajad
Autor toob esile tõsiasja, et suur osa baltisaksa kirjandusest on kirjutatud väljaspool Baltikumi, vaevalt sai siit võrsunud kirjanik tuntuks, kui ta juba minema kiirustas. Seega on baltisaksa kirjandus kahekordses eksiilis – ta pole mitte ainult saksa kirjandus välismaal, vaid ka välissaksa kirjandus emamaal.
Üleolev suhtumine põlisrahvasse
Wilpert kritiseerib ka baltisaksa kultuuritegelaste hulgas valitsevaks olnud üle-olevat suhtumist eestlastesse ja lätlastesse. Kuigi baltisaksa pastorid tegid ära suure töö põlisrahvaste harimisel, ei võtnud nad neid rahvaid võrdsete partneritena, kui need olid selleks vajaliku küpsusastme saavutanud. Ja kui eestlastesse ja lätlastesse suhtutakse siiski teatava sümpaatiaga, siis venelaste ja juutide suhtes on Wilperti meelest valdav pigem rassistlik hoiak. Positiivse külje pealt toob Wilpert esile baltisakslaste teened vene kirjanduse vahendamisel saksa keelde.
Wilperti kõnes kesksel kohal on tees, et baltisaksa kirjanduse iseseisvaks kirjanduseks pidamine olevat natsionaalsotsialistlik lähenemine ja pärinevat alles sellest ideoloogiast kantud perioodist. Enne seda olla baltisakslased pidanud oma kirjandust ikka osaks saksa kirjandusest.
Kokkuvõtteks defineerib Wilpert baltisaksa kirjandust kui meelelahutuskirjandust, mille juured on õdusa kaminatule valgel lugude jutustamises – see polevatki mõeldud keerukate keeleliste vaimuvälgatuste eksponeerimiseks, vaid huvi äratamiseks ja põnevuse hoidmiseks, olles seega pigem seltskonna- kui keelekunst.
Tänaseks juba lahkunute hulka kuuluv Heinrich Bosse (1907–1996) andis aasta pärast Gero von Wilperti kõne ilmumist Carl Schirreni Ühingule oma vastulause, mis seisis samuti tänaseni vaid käsikirjana ühingu arhiivis. Bosse artikkel kannab solvunud alatooni, punkt-punktilt loetleb ta üles oma vastuväited Wilpertile, jõudes oma struktuuris kümne, sisulisest küljest küll kohati nõrgalt eristuva punktini. Bosse heidab Wilpertile ette teema mittevaldamist ning kuulduste järgi väidete konstrueerimist, millega lugejana muidugi kuidagi ei saa nõusse jääda. (Hetkel tegeleb Austraalias elav vanahärra Gero von Wilpert muide baltisaksa kirjandusajaloo koostamisega, mis peaks ilmuma järgmisel aastal.)
Lahkunu esitab vastuväite
Bosse ei nõustu väitega baltisaksa kirjanike keelekasutuse stilistilistest puudujääkidest ja toob vastupidiste näidetena esile Johannes Halleri, Georg Dehio, Carl Schirreni tööd. Ta ütleb, et baltisaksa kirjanduse hulka tuleb lugeda autorid, kes end baltlastena tundsid. Valdkond, kus Bosse argumentatsioon on kõige veenvam, on ta põhjalik vastulause Wilperti väitele, nagu kuulunuksid kõik sakslased Baltikumis ühiskonna elitaarsesse kihti.
Bosse artikli suurim väärtus on rikkalikus näidete hulgas. Kui Wilpert pidukõnelejale kohaselt kuulajasõbralikuna ei tsiteeri ega vaeva publikut aastaarvude ega nimedereaga, siis Bosse algusest peale kirjaliku tekstina kavandatu on illustreeritud nimede ja tsitaatidega, kust huviline võib leida nii mõnegi põneva seose.
Kahjuks ei too Bosse Wilperti hoogsatele teesidele võrdväärselt veenvaid argumente, mistõttu heitluses kahe oma ala kahtlemata väga hea tundja vahel jääb tänase lugeja jaoks peale Wilpert.
Igatahes on tänuväärne, et Wilperti ja Bosse tekstid on nüüd trükis ilmunud ja baltisaksa kirjanduse olemust tabada püüdva materjali hulka on lisandunud sellised kaasamõtlemisele ja argumenteerimisele kutsuvad teesid, millest võib alguse saada nii mõnigi artikkel ja uurimistöö.
