KIRJANDUS: Inglise kirjanikud Fischer ja Norfolk mängivad ajalooga
Mõlemad briti noorema põlve kirjanikud saabusid märtsi esimestel päevadel Eestisse, et osaleda oma teoste ”Lempri?re’i sõnaraamat” ja ”Kogujate koguja” eestikeelsete väljaannete esitlusel. Järgnev vestlus toimus Norfolki ja Fischeri siinviibimise viimasel päeval.
Millal ja miks te hakkasite kirjutama?
Tibor Fischer: Olin mitmel põhjusel juba ammu kirjutamisele mõelnud. Umbes kümme aastat tagasi viibisin kaks ja pool aastat ajakirjanikuna Ungaris. Londonisse tagasi pöördudes osutusin töötuks ning mõtlesin, et võib-olla on nüüd, kolmekümneaastasena õige hetk kirjutada see romaan, mida ma olen tahtnud kirjutada, sest muidu jääb see tõenäoliselt tegemata.
Lawrence Norfolk: Mina hakkasin kirjutama juhuslikult. Olin parajasti ülikoolis, tegin doktoritööd ning püüdsin kuidagi elatist teenida. Mul oli tol ajal üks väga energiline sõbratar, kes tegi mulle selgeks, et ma olen alati tahtnud kirjanikuks saada, kuigi tegelikult see nii ei olnud. Igatahes hakkasingi ma kirjutama, tegelikult rohkem oma lõbuks. Kui üks agent selle vastu huvi tundma hakkas, võtsin ma ka ise asja tõsisemalt, lõpetasin romaani kahe ja poole aastaga ning see avaldati. Nii et tegelikult sai minust kirjanik, sest mu sõbratar ütles, et just see minust saama peab.
Niisiis sai teil kummalgi valmis esimene romaan. Kas Inglismaal oli seda kerge avaldada?
Fischer: Ma usun, et meie lood on diametraalselt erinevad. Mina hakkasin avaldamisvõimalust otsima juba enne raamatu valmimist. “Kirjanike käsiraamatus” öeldakse, et kirjutage valmis paar peatükki ja leidke endale agent. Nii ma tegingi. Sain järjekindlalt eitavaid vastuseid. Tavaliselt kulub agendil otsustamiseks kaks-kolm kuud ning kui kümmekond agenti olid mulle ära öelnud, oli mul romaan valmis. Püüdsin seda siis ise kirjastustele saata. 56 kirjastust Suurbritannias keeldusid seda avaldamast. Kõne alla tuli üldse 58, nii et kui 57. kirjastus käsikirja vastu võttis, olin väga tänulik.
Norfolk: Pean tunnistama, et minu tee kirjastusmaailma oli piinlikult kerge. Juba eespool mainitud sõbratar viis mind Londoni raamatulaadale. Mul oli kaasas paberileht kokkuvõttega raamatust, mida ma kavatsesin kirjutada. Teadsin, et mul tuleb leida agent ja nii ma siis kõndisingi mööda vahekäike, otsides sõna “agent”. Ulatasin esimesele agendile, kelle ma leidsin, oma paberilehe ja kõndisin jälle minema. Kui ma ukse juurde jõudsin, kuulsin, et agent hõikab mind. Läksin tagasi, sest selgus, et ma ei olnud pannud kirja ei nende nime ega telefoninumbrit. Samuti ei olnud ma jätnud neile mingeid oma andmeid. Panime siis need kirja ning nad helistasid mulle paari nädala pärast, paludes tuua valmis teksti. Vastasin, et olen kirjutanud 100 lehekülge, mis polnud tõsi. Ma ei olnud kirjutanud midagi. Seletasin siis, et tekst on käsitsi kirjutatud ja ma pean seda veel lihvima.
Kirjutasin kolme nädalaga 50 lehekülge ning neist saidki romaani esimesed leheküljed. Need meeldisid agendile, raamat õnnestus müüa kirjastusele ja lõpuks ometi oli mul elamiseks raha. Ilmselt pole ühelgi teisel kirjanikul asi nii libedalt läinud. Lisaks on seesama agent, Carol Blake, jäänud minu pidepunktiks kirjastusmaailmas, kuigi kirjastused on vaheldunud.
Millest oli tingitud teie esimeste romaanide teema valik?
Fischer: Valisin Ungari 1956. aasta revolutsiooni ilmselt seetõttu, et olin selleks alateadlikult valmistunud kogu elu. Ajakirjanikutöö Budapestis võimaldas mul selleks materjali koguda. 1980. aastatel oli Ungaris inimeste elus ikka veel tugevalt tunda 1956. aasta varju. See oli õhus ja mõjutas inimeste suhtumisi. Lisaks tundsin, et see lugu vajab jutustamist ja eriti inglise keeles, sest ingliskeelne maailm ei teadnud sellest suurt midagi ega mõistnud, miks see üldse juhtus.
Norfolk: Minu lugu on jällegi vastupidine. Mul polnud tegelikult erilist vajadust alustada raamatut, mille ma lõpuks kirjutasin. Vajasin ülikoolis sõnaraamatut, kuid et mul polnud peaaegu üldse raha, pidin ostma kõige odavama väljaande, mis oli Lempri?re’i 18. sajandi lõpus kirjutatud klassikaline sõnaraamat. Sõnaraamatuna on see tänapäeval täiesti kasutu, küll aga on see väga loetav.
Lugemise käigus hakkas mind huvitama mees, kes oli selle kirjutanud. See oli siiski üksnes lähtepunkt, sisenemiskoht raamatu teemasse. Teema aga on ajalootormid enne mingit suurt ajaloosündmust. 18. sajandi suur sündmus oli kahtlemata Prantsuse revolutsioon.
Niisiis puudutavad teie mõlema raamatud ajalugu. Meie ajastul tahetakse seda tihti unustada. Kas arvate, et inimestele on vaja ajalugu meelde tuletada?
Fischer: Teen vahet akadeemilise, fakte rõhutava ajaloo ja jutustuse vahel. Usun, et lood, sissevaated ajalukku, teistesse maadesse, huvitavad inimesi alati. Teatud mõttes on “Konna hänna all” ajalooline romaan, mille tegevus toimub paar aastat enne minu sündimist. Samal ajal pole need siiski väga ammused sündmused ning mul oli võimalik neis osalenud inimestega rääkida. Ungaris oli veel isegi 1980. aastatel stalinistliku süsteemi jäänuseid. Kunagiste sündmuste mõistmiseks ei pidanud ma istuma raamatukogudes, vaid võisin minna ja inimestelt küsida.
Norfolk: Mina arvan, et ajalugu on väga tähtis. Muidugi me elame olevikus, ahtas ajahetkes. Selle ajahetke struktuuri määrab aga minevik, nii et ajalugu saab anda vastuse paljudele küsimustele.
Milline on rahvusliku kuuluvuse tähendus tänapäeva maailmas?
Fischer: Huvitav küsimus. Ühelt poolt näib rahvusliku kuuluvuse tähtsus kahanevat, teisalt on viimastel aastatel olnud rahvusluse kõige inetuma ja äärmuslikuma vormi puhanguid. Vahet tuleks teha ka suurlinnade ja teiste paikade vahel. Suurlinnades on rahvus tagaplaanil. Kui 1950-ndatel oli selge ettekujutus triibulise ülikonnaga inglise härrasmehest, siis nüüd on see kadunud. Näiteks Hampsteadist Brixtonisse, st läbi Londoni sõites, ei kohanud ma hiljuti metroos ainsatki inimest, kes oleks rääkinud inglise keelt emakeelena.
Norfolk: Kui ajaloos kaugemale tagasi minna, siis on rahvuslus suhteliselt uus mõiste. Kogu ajalugu on täis rahvaste sulandumisi, kadumisi ja tekkeid. Tavaliselt tuleb rahvuslus eriti selgelt esile siis, kui inimesed tunnevad end ohustatuna. Euroopas võib-olla ei eristugi nii selgelt rahvuslikud traditsioonid kui linnaelu ja maaelu, vaeste ja rikaste elu.
Seda võib vaadata ka kultuurilisest seisukohast. Kas rahvuslik ühtlustumine ei too kaasa igavat ühetaolisust?
Fischer: Muidugi hakkab reisides silma, et peaaegu igas linnas on oma McDonalds. Lapsed vaatavad samu filme, mängivad samade mänguasjadega. Samal ajal on aga enamik kultuure säilitanud oma eripära ja elujõu. Ma ei oska küll kuidagi määratleda britilikkust või inglaslikkust, kuid see on sellegipoolest olemas ja ilmneb ka kirjanduses. Võib-olla see on mingi kaine suhtumine, keelekasutus. Ameeriklased, kes kasutavad samuti inglise keelt, kirjutavad palju värvikamalt ning see vahe on tuntav. Näiteks on Martin Amist tema stiili pärast süüdistatud ameerikalikkuses.
Norfolk: Info levikuga saavad kultuurid üksteisest teadlikumaks ning ma arvan, et neil on seetõttu kergem ka üksmeelele jõuda. Usun, et põhilises on inimesed nende kultuurilisest tagapõhjast sõltumata üsna sarnased. Ma ei karda ühtlustumist. Inimestele on väga raske öelda, kuidas nad mõtlema peaksid. Seda on püütud teha, teatud aja on see isegi õnnestunud, kuid lõpuks siiski nurjunud. Inimesed säilitavad oma kultuurist selle, mida nad tahavad säilitada ega lase sel kaduda.
Krista Kaer
TIBOR FISCHER (s 1959)
on avaldanud kolm romaani ja ühe jutukogu. Ta mõlemad vanemad olid ungarlased ja seetõttu on üsna mõistetav, et esikromaani “Konna hänna all” (Under the Frog) tegevus toimus Ungaris 1956. aasta ülestõusu ajal. Raamat jõudis Bookeri preemia lõppvalikusse.
Seejärel otsustas autor teemat vahetada ning kirjutas raamatu filosoofiast ja pangaröövidest “Mõttejõuk” (The Thought Gang). Peagi järgnes “Kogujate koguja” (Collector Collector) – Londoni kunstielu ja absurdilähedased sündmused nähtuna ürgvana ja hinnalise anuma silme läbi.
Seni viimane teos on jutukogu “Ära loe seda raamatut, kui sa oled loll”, milles mõned kriitikud on näinud üleminekut mänglevuselt suuremale siirusele.
LAWRENCE NORFOLK (s 1963)
on samuti kolme romaani autor. Tema esikromaan “Lempri?re’i sõnaraamat” (Lempri?re’s Dictionary) kujutab pöördelisi ajaloosündmusi 18. sajandil. Kohe pärast ilmumist tõlgiti see rohkem kui 20 keelde.
Ka teise romaani “Paavsti ninasarvik” (The Pope’s Rhinoceros) aluseks on ajalooline seik ning raamatu tegevus toimub renessansiaegses Euroopas.
Mullu oktoobris ilmunud “Metskuldi kujul” (In the Shape of a Boar) jutustab kõigepealt Vanas Kreekas aset leidnud ja 20. sajandi Euroopas sümboolselt kordunud loo metsseajahist.
