Kirjandus ja konservatiivsus Tartu moodi

 (1)

Tartu kirjanduskliimat kujundavad juba pikemat aega mitu erinevat hoovust, mis üksteist riivates või vastastikku põrkudes on tekitanud Tartus püsiva, kuid tormiderohke madalrõhkkonna. Kirjandusinimesed, formaalselt küll ühise nimetaja alla viidavad, liiguvad tegelikult erinevates jõuväljades ja järgivad erinevaid tõekspidamisi.

Vastuoludest saab mingi ülevaate pärispoliitikasse kuuluvaid mõisteid appi võttes. Kes siis Tartus erinevaid suundi esindavad?

Liberaalid, radikaalid, konformistid ja konservatiivid

Liberaalid - see mõiste hõlmab eripalgelisi kirjandusisiksusi, alates demokraadist klassikalises mõttes (Ain Kaalep) kuni kokkupuuteni põhjamaise ühiskonnademokraatiaga (Jaan Kaplinski), olles kas vaoshoitum (Ene Mihkelson) või radikaalsem (Kajar Pruul) - kui siinkohal piirduda nelja esimesena meenunud nimega. Olles teovõimelisemaid ja samas põhimõttekindlamaid seltskondi, pole neil siiski olnud nimetamisväärset võimu kohalike kultuuripoliitiliste otsuste tegemisel. Küll on aga liberaalse demokraatia vaimus toimetatud ajakirja Akadeemia.

Radikaalid - tavapäraselt enim kritiseeritud ja enim elevust tekitanud isikud. Radikaalsus on eeskätt noorte või nooruslike ja jõuliste isiksuste eneseavaldusvorm, mingil paratamatul viisil seotud ka moe ja moes olemisega, üldise mõttevärskusega. Seetõttu sisaldab radikaalidele suunatud kriitika parasjagu kibedust just nendelt, kel pole võimeid või oskust (enam) moes olla. Mõni aeg tagasi oli sääraselt kritiseeritud radikaaliks Linnar Priimägi, praegu on selleks Kivisildnik. Radikaalsust on jätkunud ka 80.-90. aastate ühel suurimal eesti kirjanikul Madis Kõivul, kelle puhul pole küll kuluaarinurinaist kaugemale juletud minna.

Radikaalide noorem seltskond on olnud seni piisavalt tõrjutud, et mitte kaasa rääkida suurte kultuuripoliitiliste otsuste juures. Siiski on vähemalt Kostabi Seltsi ringkonnad oma eduka kirjastus- ja seltsitegevusega juba oluliselt mõjutanud eesti kultuuri. Radikaalse suuna üheks arvestatavamaks väljundiks on olnud ajakiri Vikerkaar.

Konformistid - arvukas, kuid vähemaktiivne seltskond. Siinkohal ei maksa liigset tähelepanu pöörata sõna halvustavale taustale - konformist tähendab lihtsalt ühiskonnas parasjagu käibivate standardite järgijat ja sellisena teda siinkohal võtamegi. Konformiste nii heas kui ka mitte nii heas mõttes leidub just rohkete kirjandusametnike hulgas Eesti Kirjanduse Seltsist alates.

Kohalike kultuuripoliitiliste otsuste tegemisel on neil olnud oluline roll, mida nad aga pole osanud/tahtnud piisava aktiivsusega täita. Nii on otsuste langetamine jäänud seni rohkem konservatiivide hooleks. Võib-olla sellepärast, et konformistid Tartu kirjanduselus suutvat küll vastu võtta ka põhimõttekindlaid otsuseid, kuid alles siis, kui neile on enne kõvasti peale käratatud...

Konservatiivid - väikeservuline, aga seni väga mõjukas grupp. Liidriks ilmselt Hando Runnel, talle on sekundeerimas või käske täitmas Aivo Lõhmus, Ustav Mikelsaar, Linnart Mäll. Rühma imago juurde kuulub eneste kui õigete eestlaste rõhutamine, kes toimivat tõeliste kultuuriväärtuste eestvõitlejatena. Alates 90. aastate algusest on suur osa kirjanduspoliitikast olnud juhitud just konservatiivide poolt, kuid suunatud on ka ülelinnalisi kultuurisündmusi. Viimaseid küll skandaalide hinnaga: teadaolevalt on Hando Runnel olnud seotud kunagise kontserdiprojektiga "ööbikud Emajõe orus", mille kahjum linnale ulatus kümnetesse tuhandetesse kroonidesse, korraldavas firmas AS Tartu Laululava avastati hiljem raamatupidamises fiktiivseid ülekandeid ja kahtlaselt haihtunud suuri summasid maksumaksjate raha.

Konservatiivide isiklik äritegevus on olnud tunduvalt edukam - neile kuuluva äriettevõtte, kirjastuse Ilmamaa kasum ligineb poolele miljonile. Et viimased aastad on Tartus võimu hoidnud just konservatiivid, siis nende tegevusest veidi lähemalt.

Loe veel

Pärast Hann-Kaarel Hellati tagasiastumist õnnestus Runnelil-Lõhmus= el Tartu kirjanike juhi kohale volitada neile kuulekusega silma paistnud pensionärist literaat Heino Puhvel. Juba enne oli renditud Kirjanike Liidu Tartu osakonnalt endise julgeolekumaja paremad ruumid äärmiselt soodsatel tingimustel kirjastusele Ilmamaa. Nüüd hakati lihtsalt hoolt pidama, et lepingu tegelikest tingimustest (tähtajatus, äärmiselt madal renditasu) oleks ülejäänud kirjanikkonnal võimalikult vähe ja uduselt aimu. Sellekohastele pärimistele vastati umbmääraselt või väideti, et kuna Ilmamaa on Tartu kirjanike oma kirjastus, siis peabki selle rendimäär soodne olema vms.

Ilmamaa-müüt

Tõdeme, et kirjastuse Ilmamaa puhul on küllap tegu õnnestunud äriplaaniga. Esialgsetest kobavatest ja kohmakatest editsioonikatsetustest on arenenud tänaseks arvestatav kirjastus, millel oma turuosa Eestis olemas. Paraku - kindlasti ei ole Ilmamaa see "Tartu kirjanike oma kirjastus", millisena temast algul räägiti või teda näidata taheti. Ilmamaa omanike hulka kuulub tõesti ka kolm või neli konservatiivse leeri kirjanikku eesotsas Hando Runneliga, kuid see ei anna veel mingit põhjust rääkida "Tartu kirjanike oma kirjastusest".

Esiteks pole Ilmamaa teistel omanikel Kirjanike Liiduga, pahatihti ka kirjandusega mingit pistmist ja on alust arvata, et suurem osa kapitalist liigub just nende kaudu; teiseks ei oma ülejäänud nelikümmend kirjanike Tartu osakonna liiget Ilmamaa suhtes vähimaidki õigusi. Ei saagi omada, sest tegemist on ikkagi äriettevõttega, millel kindel omanikering, ja mille kasum kuulub omanikele. Kuid siit hargneb kohe küsimus: miks peaks kogu Tartu kirjanikkond äärmiselt madala renditasuga spondeerima ettevõtet, mis ainult mõnele nende hulgast tulu toob?

Asi tuli avalikuks üpris hilja

Võib-olla jäänukski tulemata, kui konservatiividest ilmamaalased poleks hakanud end KGB-lt tagasisaadud majas nõnda enesekindlalt tundma. Kirjanike Liidu juhatus Tallinnas alguses Tartu asjadesse ei sekkunud, Tartu kirjanikud aga näisid olevat olukorraga leppinud. Nüüd, algul tasahilju, hiljem avalikult hakkas Runnel oma mõttekaaslastega jagama kirjanikke "õigeteks" ja vähem "õigeteks". "õiged" said näiteks loa Ilmamaa arvuteid kasutada, veel "õigematel" anti raamatki välja. Vähem "õiged" - kui nad nii mõistmatud olid ja aru ei saanud, et neil Tartu kirjanike ühisesse majja asja ei ole - pidid peatselt hakkama kuulma Lõhmuse-Mälli-Runneli ülbitsevaid tiraade teemal "kellel õieti on siin majas kohta ja kellel mitte". Ekstreemseimaks väljamõeldiseks sai majja sisenemise keeld nende suhtes, kes konservatiivide meelest nende ees piisava aupaklikkusega ei käitunud.

Näib, et Ilmamaa huve silmas pidades käitusid konservatiivid ka Tartu Kultuurkapitali nõukogus. Teatavasti jagab see institutsioon muu hulgas toetussummasid algupärase ilukirjanduse üllitamiseks. Pärast Ilmamaa töölerakendumist juhtus mitmel puhul, et taotlused, mille olid esitanud konservatiivide poolt ebasoositud kirjanikud või mille realiseerimist võis karta mõnes Ilmamaaga konkureerivas kirjastuses, jäid nõukogule arutamiseks üldse esitamata. Niimoodi präänikut või piitsa jagades suutsid konservatiivid soetada mõnegi tänuvõlglase, kuid tekitada ka piisavalt paksu verd.

Selle aasta kevadtalvel läksid mõned väljavihastatud kirjanikud Tallinna aru pärima, mis õigused Kirjanike Liidu ja kirjastuse Ilmamaa vahel sõlmitud leping Runnelile ja ta kaaslastele ikkagi annab. Selgus huvitav tõsiasi, et Tallinnas - Eesti Kirjanike Liidu juhatuses - pole keegi mingeid lepinguid näinudki. Nüüd hakkas KL esimees Mati Sirkel dokumente Tartust välja nõudma, kinnitades, et laseb nende kohta teha juriidilise ekspertiisi.

Konservatiivid rünnakul

Kuna Ilmamaad seni õitsel hoidnud kasvuhoonekliimat ähvardas otsustav muutus, siis asusid konservatiivid kiirelt tegutsema. Dokumentatsiooni üle pikemalt arutlemata käivitati Tallinnas, kus konservatiividel näiteks Arvo Valtoni näol toetajaid leidus, kampaania KL esimehe Mati Sirkeli tagandamiseks. Kevadel kokkutulnud üldkoosolekul asi siiski selleni ei läinud, küll aga toodi tartlastest sõnavõtjate poolt esmakordselt laiema avalikkuse ette mitmed konservatiivide võimu valgustkartvad telgitagused. Konservatiivid ei jätnud jonni - kuna oli selge, et vaid sügisel valitava uue juhatuse soodsa koosseisu korral saaksid nad vanaviisi jätkata, siis tuldi ilmselt mõttele juba enne sügist neutraliseerida opositsioonirühmituste tähtsamad liikmed. Küllap lootuses, et juhtide diskrediteerimise järel võiks kogu opositsiooni suhteliselt hõlpsasti vaigistada.

Nii saabus Hando Runnel Tallinna kirjastuse Perioodika direktori jutule ultimatiivse nõudmisega vabastada liberaalist Ain Kaalep ajakirja Akadeemia peatoimetaja kohalt, sest Tartu kirjanikkond olevat tema suhtes rahulolematu. Asja veidi uurinud, sai Perioodika direktor Uno Sillajõe jälile, et tegemist on pigem Runneli personaalse probleemiga ja Kaalep võis oma kohale edasi jääda.

Tõeline karistusoperatsioon võeti ette radikaalide liidri Sven Kivisildniku vastu, kes küll polnud veel Kirjanike Liidu liige, kuid kelle isik sellest hoolimata juba nimetamisväärset mõju avaldas. Tavaline kodanik võis vaid imestada, et selle aasta varasuvel muutus Tartu kirjanduselu järsku enneolematult aktiivseks ning vanad ja väärikad kirjanikud hakkasid luuletaja Kivisildniku loomingu üksikasju politseijõududega lahendama. Avalikkuse reaktsioon säärasele martsiaalsele ettevõtmisele oli aga juba nõnda üheselt tõrjuv, et mõned ehmunud konservatiivid püüdsid kiiruga teha nägu, nagu poleks neil kogu looga mingit pistmist.

Kuidas edasi?

Ainsaks mainimisväärseks konservatiivse suuna võiduks rohkete rünnakute reas võib pidada ajalehe Post sulgemist Riigikohtu poolt Hando Runneli ja Aivo Lõhmuse pealekäimisel. Vaba kõmuajaleht, kus pealegi töötas Kivisildnik, üks opositsioonilistest radikaalidest, võis Runnelile-Lõhmusele muidugi ohtlik tunduda - kergesti võinuks sealtkaudu avalikkuse ette jõuda materjale, mille ilmumist konservatiividel oli igati targem vältida. Kuid ka Posti sulgemisega pole lood päris puhtad: nimelt on selgunud, et Kirjanike Liidu Tartu osakond, mille palgal on seni olnud ka Aivo Lõhmus, üürib Riigikohtule üsna soodsatel tingimustel välja majandusruume. Nii on karta, et õiglusjumalanna Themise silmad jäid selle otsuse juures korralikult kinni sidumata.

Selgunud on muudki

Nimelt tuvastas juriidiline ekspertiis, et Kirjanike Liidu Tartu osakond poleks omapäi üldse mingeid lepinguid sõlmida tohtinud - Kirjanike Liidu põhikirja järgi polnud tal selleks õigust. Selles valguses jääb konservatiivide asjaajamistele tume ebakompetentsuse, et mitte öelda korruptsiooni vari.

Asjasse puutuvaid küsimusi leiaks muidugi veel. 90. aastad ei ole konservatiividele loominguliselt edukad olnud, peaaegu mööndusteta võib ütelda, et kogu käesoleva kümnendi olulisem kirjandus on liberaalide või radikaalide sule alt ilmunud.

Mis sai konservatiivide loomingulise energia ülejääkidest? Kirjanik on ju teatavasti väga keeruline inimliik. Mis siis, kui raevukad aktsioonid kandsid tegijate meelest kunstilise üldistuse pitserit? Kui häppeningid Kaalepi kangutamine ja Kivisildniku tagakiusamine Hando Runneli juhatusel" või "Tants InterNETi ümber" Aivo Lõhmuse haaravas esituses olid mõeldud publikule novaatorlikku kunstielamust pakkuma? Praegu saame vaid oletusi teha, et vahest läsid elu ja luule konservatiivide ületöötanud peades ühel hetkel lootusetult segamini. Aivo Lõhmus ongi praeguseks psühhiaatrite juurde ravile siirdunud. Elame, näeme.

Igatahes on konservatiivid loonud oma võimulolekuga endile mälestusmärgi, mille juurde kirjandusloolaste ja juristide rada niipea ei rohtu.

INDREK SäRG

Tartu

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare