Kirjandustund vajab elavat kirjandust

Eelmisel nädalal läks suure tormiga vool ära. Et juhtus olema koolivaheaeg, olid lapsed sel ajal kodus. Kui ma pärastlõunal ise koju jõudsin, oli majas vaikus. Teadmata midagi elektrikatkestusest, tundus asi mulle veider. Eeldanuksin teleka ja arvutimängu hääli. Kui läksin üles korrusele asja uurima, selgus, et kõik kolm loevad raamatut. Olin meeldivalt üllatunud, kuni selgus põhjus.

See näide ilmestab üsna tabavalt (ilu)kirjanduse rolli tänapäeva noorte maailmas. Milleks lugeda “Saladuslikku saart”, kui arvutis on võimalik samasuguse saare asustamist mängida ja omaenese virtuaalsel nahal läbi elada kõige pöörasemadki seiklused, mille sarnaseid minu nooruses võis ammutada sarjast “Seiklusjutte maalt ja merelt”. Milleks lugeda “Suveöö unenägu”, kui telekast tuleb seriaal teismelistest nõidadest. Raamat on ju tagasihoidlik, ta ei kiirga pilti ja heli nagu televiisor, ta ei paku kolmemõõtmelist ruumi nagu arvutimäng. Raamat, mis seisab riiulis, on vakka, ta lihtsalt ei suuda konkureerida elektroonilise meelelahutusega. Alles siis, kui elektrit pole, tekib raamatul võimalus.

Ja kui elekter tagasi tuleb, astub kirjandusõpetaja klassi. Mida oskab ta kosta? Kuidas tõestab kirjanduse kasulikkust? Kuidas paneb lapsed lugema? Nagu öeldud – meelelahutusena raamat elektroonika vastu ei saa. Ka moraalseid dilemmasid kujutab seebiseriaal sama efektiivselt kui mõni romaan. Kui kooli kirjandusõpetuse eesmärk oleks vaid isiksuse kõlbeline kasvatamine, siis seda võiks teha palju väiksema ajakuluga teleseriaalide põhjal. Kuid kirjanduse ja muudegi kunstide õigustus pole mitte niivõrd selles, mida nad kujutavad, vaid kuidas nad seda teevad.

Üht ja sama olukorda võib modelleerida kahel viisil: harilikult ja ilukirjanduslikult. Näiteks lumesadu võib modelleerida lausega Õues sajab lund või ilukirjanduslikult luuletusega Lumehelbeke, tasa, tasa, langeb aknale, tasa, tasa… Et mõista ilukirjandust, tuleb mõista reegleid, millega muuta tavaline keel ilukirjanduslikuks. See pole kerge, sest ilukirjanduses on vorm ja sisu nii tihedalt läbi põimunud, et moodustavad ühtse ja lahutamatu terviku. Keerulisusest hoolimata on kirjandusõpetaja ülesanne juhtida õpilased ilukirjanduse keelt lugema ja mõistma.

See pole kerge, sest miks peaks õpilane tahtma tunnetada maailma mingi keerulise ilukirjanduskeele kaudu, kui lihtsam ja kiirem on kasutada tavalist keelt. Ja neil on õigus, sest kui pole huvi ilukirjanduse kui kunstinähtuse vastu, siis ei paku raamatu lugemine huvi: elektrooniline meelelahutus käib temast kõrgelt üle. Küsimus on niisiis selles, kuidas muuta ilukirjandus kui kunst õpilasele ihaldatavaks. Kuidas muuta luule ja proosa popiks?

Ma usun, et üks võimalus oleks tõmmata õpilased kirjandusellu. Näidata, et kirjandusega tegelemine võib pakkuda seltskonda, meelelahutust, radikaalset või vähemradikaalset eneseväljendust, isikupära ja heal juhul ka tuntust. Seda ei peaks olema keeruline näidata, sest minu meelest eesti kirjandus praegu loob ja liigub ja lehvitab küll. Ma ei ütle, et tingimata luuakse surematuid teoseid, liigutakse absoluutsete tippude poole ja lehvitatakse igavikuliste väärtustega, kuid moekirjanik olla on uhke ja hää, temast kirjutatakse ja tema esinemisi saadavad skandaalid, mõnikord viiakse ta koguni pokri. Sellisesse kirjandusprotsessi tuleks õpilased tõmmata. Viia nad luuleõhtule Kirjanike Majja või kutsuda (pop)kirjanikud otse kooli noori hullutama.

Et õpilastega juhtuks nagu juhtus Volta töölise Gustav Kalendriga Aarne Rubeni romaanis “Volta annab kaeblikku vilet”: kui ta Zürichis dadaistide hulka sattus, sai temast protsessi osaline, ta õppis selgeks dada keele ja hakkas end selles väljendama. Ka tänane noor võiks ilukirjanduskeelega tutvuda otse kirjandusprotsessis, õppides ja matkides neid, kes seda protsessi käimas hoiavad. Eesti noorema kirjanduse tase on just selline, et sinna sattudes on kerge kaasa lüüa. Pealegi pole tase selle juures kõige tähtsam, protsess on see, mis roolib. Ning loomulikult ei saa kõigist ka kirjanikke, kuid olla kas või jälgijana keset elavat eesti kirjandust on põnevam kui tuhnida krestomaatias.

Muidugi on kirjanduse tegemise happeningis kergem kaasa lüüa Tallinna ja Tartu noortel. Siiski, info liigub tänapäeval kiiresti ja vahemaad on lühikesed, nii peaks ka noored mujalt Eestist pääsema kirjanduselu juurde. Ega see pea just olema kohtumine noorluuletajatega. Sirp ning AAA (Areen, Arkaadia, Arter) võimaldavad eesti kultuurielu pulsil hästi näppu peal hoida. Miks mitte käsitleda kirjandustunnis uudisteoseid, samas jälgides ajakirjandusest nende vastuvõttu. Mis siis, kui mõni uudisraamat ei suuda võistelda “Kuristikuga rukkis” või “Kõrboja peremehega”. Keskpärase kirjanduse kriitika arendab ju samuti. Niisiis, kirjandustundi oleks vaja rohkem elavat kirjandust.

Riiklik õppekava võiks selles osas olla julgustavam. Gümnaasiumis on ette nähtud lugeda üks uudiskirjanduse teos kolme aasta kohta. Põhikoolis mahuvad kõik nooremad luuletajad kui Doris Kareva ja nooremad kirjanikud kui Mati Unt määratluse alla ja teised. Kuigi õppekava just ei keela valida teoseid kategooriast ja teised, tundub, et käsitlemist leiavad aastast aastasse siiski ühed ja samad klassikalised teosed.

Ja tõlgendused on üle kogu Eestimaa ühesugused. Selles veenavad riigieksamikirjandid, kus väsimatu järjekindlusega korratakse samu kulunud kli‰eesid Tammsaare, Bulgakovi, Goethe ja Salingeri kangelaste kohta. Isegi Pedagoogikaülikooli eesti filoloogia erialale sisseastujad nimetavad eksamil lemmikteostena ülekaalukalt raamatuid kooli kohustuslikust kirjandusest, mis on selge märk, et väljaspool sundliteratuuri suurt midagi ei loeta. Lisaks ei suuda paljud neist vastata küsimusele, millal nad viimati teatris käisid.

Selline on tulemus, kuid see ei saa ju ometi olla eesmärk. Kirjanduseõpetus peaks tooma õpilase elavasse kirjandus- ja kultuuriellu, mitte täitma ta pead klassikaliste teoste kanooniliste seletustega. Ja kui tal juba tekib tunne, et see elu on huvitav, et seda tasub jälgida, siis pole vaja oodata elektrikatkestust, et raamat kätte võtta.