— Kui öelda 11. september 1988, mis tuleb esmalt meelde?
— See, et läksin rahva hulgast spontaanselt lavale esinema. Mul polnud mingeid eelkokkuleppeid, kuid noore inimesena olin alati sellistel üritustel kohal.
— Kui noor siis olite?
— 20 aastat noorem – 61. Tõesti noor. Kuulasin lauluväljakul kõnesid ja mõtlesin, et peaks ka sõna kaasa ütlema. Lehtedes Vaino Väljas muudkui rääkis, et oleme igavesti Nõukogude Liidus. Nüüd kordasid sama mõtet ka Rahvarinde inimesed. Mind häiris see jutt väga.
Olin revolutsionäär kogu Nõukogude aja. Kui ma 1967. aastal Nõukogude-vastase “Tondiöömajaga” romaanivõistlusel esimese auhinna võitsin ja see pärast kolm aastat kestnud võitlusi ikkagi ilmus, sain aru, et tegelikult ei saa riik kirjanikule midagi teha. Tekkis julgus, sellest ajast peale ei karda ma kedagi ega midagi. Ma muudkui kirjutasin, aga riik ei tahtnud raamatuid välja anda. 1970-ndate lõpul seisis mul viis raamatut ehk saamata oli kirjaniku kuue aasta palk. Elasime abikaasa palga toel väga vaeselt.
Seega olin märksa teise tausta ja ettevalmistusega kui sõna võtnud Rahvarinde mehed. Neist mitmed olid “nõuka ajal” kas parteilased või konformistid või vaikselt end alla surunud. Ma olin võitleja, kes oli säilitanud mehemeele ja eestimeelsuse.
— Kaotada polnud midagi?
— Nad tõesti tahtsid mind näljutada, aga tuhka sellest. Kuna olin tänu laulvale revolutsioonile näinud, kui arglikud on need mehed, kes seal räägivad, siis avastasingi lauluväljakul rahva hulgas, et tahan kõnet pidada. Korraldajad ütlesid, et ma pole kõnepidajate nimekirjas. Lubasin: räägin ainult kolm minutit, ütlen repliigi teemal “poliitiline popslus”. “Ah soo,” öeldi ja lubatigi. Aga nad tegelikult ei tabanud üldse, mida mõtlesin, kui ütlesin “poliitiline popslus”.
— Kes on “poliitiline pops”, kellest kõnes rääkisite?
— Pops vaatas ikka üles Moskva poole, nagu pops vaatab peremehe poole. Ma mõtlesin konkreetselt Eesti kompartei uut juhti Vaino Väljast. Aga see popsi sümbol tuli, kui ma põlve peal oma kõnet kirjutasin. Kõik tuli siuhti, emotsionaalselt, otse hingest. Mul sees kees – eesti rahvas on lauluväljakul koos, aga mehed jamavad. Mu hinges on alati olnud teadmine, et too kurivaimu riik polnud midagi väärt, meile on vaja oma riiki.
Siis lugesin oma kõne paberi pealt ette. Aplaus katkestas seda viiel korral ja kokku kulus kõneks ligi neli minutit, sellest ligi minut oli aplausi – iga paari lause järel. Ju tabasin rahva hinge, sest rahvastki oli ära tüüdanud korrutamine, et kuulume igavesti Nõukogude Liitu.
— Seega oli teie kõnes epohhi loov rida, kus ütlesite: “Pole üldse välistatud küsimuse päevakorda tõusmine – kas olla Nõukogude Liidus või mitte olla?”
— See oli siis meeletu ja enneolematu asi. Peale selle ütlesin: “Mõned üksikisikud ja mõned grupid on teinud avaldusi, et Eesti kuulub igavesti Nõukogude Liitu. Seda on öeldud ennatlikult, on öeldud üle rahva pea, ootamata rahva enda otsust.”
Ütlesin veel, et me ei tea, mida nõuab eesti rahvas kolme aasta pärast. Ja selgub, et eksisin meie vabanemise aega ennustades vaid 22 päevaga. Aastal 1991 saime ju vabaks.
— Mis juhtus kõne järel? Rahvarinne kritiseeris ja KGB terroriseeris, lastes autokumme tühjaks ja andes märku, et jälgib teid?
— Ah, see oli nii tavaline. Mind oli KGB kaua jälginud. Ka vastuseis ei üllatanud, sest olen ju ikka olnud üksi mineja, partisan. Lugesin ajalehtedest vastulauseid ja mõtlesin, et järelikult tegin õigesti. Ma polnud isegi solvunud. Olin juba ammu enesele selgeks teinud, et mida hullem, seda parem, sest seda paremini saan ma ju ajastut oma päevikus jäädvustada. Päevikut pidasin aga iga päev. Ning tülli ei läinud ma kõne pärast kellegagi. Ma pole tülitseja tüüp.
— Mis oli kritiseerijate põhiline argument? Mida tegite nende arvates valesti?
— No ikka see, et miks me ehmatame Moskvat. Kritiseerijad olid ju alalhoidlikud.
— Ka te tõesti ei kartnud, et kõne võiks untsu keerata kogu rahvaliikumise? Et Nõukogude Liidust väljaastumise nõude peale tulevad tänavale tankid?
— Ma teadsin, et rahvas soovib just sellist kõnet. Ja pealegi – kui on revolutsioon, mida siis karta? Olin teiselt pinnalt tulnud, ma olin mees, kes oli kõik ammu välja mänginud. Need, kes olid ennast alla surunud, värisesid edasi. Ma olin elanud kui vaba mees omal maal.
— Kes talitasid 20 aastat tagasi õigemini – lahtise tekstiga rääkijad või kokkuleplased?
— Mõlemal oli õigus. Mina andsin rahvamassile julgustuse ja eesmärgi. Teised tegid Moskvas Nõukogude Liidu ülemnõukogu liikmetena väga head tööd. Ma ei laida kedagi.
— Aga äkki aitas radikaalse Kiige olemasolu ka Vaino Väljasel oma seisukohti selgemalt väljendada?
— No pärast minu sõnavõttu läksid kõik – ka Väljas – julgemaks ja kaks kuud hiljem deklareeris ENSV ülemnõukogu juba Eesti seaduste ülimust Moskva omade üle. Ju said nende mõtted selgema suuna. Ma ise usun küll, et see sõnavõtt pidi kuidagi mõjuma.
— Kui nüüd oleks “Eestimaa laulul” taas vaja pidada kolmeminutiline kõne, siis millest räägiksite?
— Sellest, et loogem ometigi Eesti kaunite kunstide akadeemia. Mis me jamame, poliitikud! Seda tööd on meile vaja ka kahesaja aasta pärast. Näiteks Prantsusmaa kaunite kunstide akadeemia on 204 aastat vana. Kõik me teame, et just teaduste akadeemiad ja kunstide akadeemiad püsivad läbi aegade ja läbi revolutsioonide.
— Kas Eesti iseseisvus on praegu ohus?
— Ei ole, ei ole. Oleme selle teist korda kätte saanud, seda me enam naljalt käest ei anna.
Kuulus kirjanik ja aednik
•• 1927. aastal sündinud Heino Kiik on Eesti kirjanduslukku läinud nii kollektiviseerimise vastase “Tondiöömaja” kui ka küüditamise koledusi valgustava “Maria Siberimaal” autorina. Rääkimata tugevalt erootilisest, oma aja kohta erandlikust lemberomaanist “Mind armastab jaapanlanna”. Viimati mainitud levisid Nõukogude ajal käsikirjas ja said ilmuda alles laulva revolutsiooni ajal.
•• Kiige koostatud “Maailma viljad” on senini üks selgemaid eestikeelseid botaanikaalaseid teatmeteoseid.
•• Tallinnas Soovõha tänaval elav 81-aastane kirjanik pani oma vastsele kodule nimeks Villa Calla, sest Calla palustris tähendab ladina keeles soovõhka.
•• Heino Kiik kirjutab iga päev sulepeaga päevikut, arvutit kirjanikul pole. Vaimu hoiab ta virgena suvel aias töötades. Tema asutatud Välja katsetalus kasvab üle poole tuhande liigi taimi. Igal talvel kirjutab Kiik ühe raamatu ja tegutseb juba üle kümne aasta Eesti kaunite kunstide akadeemia loomise initsiaatorina.
