Kirjanik ja urbanist Adam Greenfield: peame õppima üksteisele silma vaatama



„Tõeline ühine ruum peab olema selline, mida väärtustavad kõik inimesed ja kus nad tõesti tahavad koos olla,” ütleb urbanist Adam Greenfield.
„Tõeline ühine ruum peab olema selline, mida väärtustavad kõik inimesed ja kus nad tõesti tahavad koos olla,” ütleb urbanist Adam Greenfield.Foto: Martin Lätt/EKÜL

Greenfieldi sõnul on meelelahutus suurlinnades kommertslik, aga Eestis ehe ja klanimata.

Tallinnas juuni alguses toimunud konverentsi „Digitaalsed linnad – elamisväärsus ja taskukohasus” avas kirjanik ja urbanist, endine Nokia disainiosakonna juhataja ja bestselleri „Nutilinna vastu” autor Adam Greenfield. Tuntud on ta ka provokatiivsete ütlemiste poolest, näiteks väidab ta, et nutiseadmed on vallutanud meie igapäevaelu. „Lahendus on minu arvates võrgusüsteemide tark kasutamine – ehk kasutamine meie elu neis aspektides, kus see meile tõesti kasu toob, aga kui selle järele pole vajadust, asendada see silmast silma suhtlusega,” kõlab tema soovitus.

21. sajandit nimetatakse üksikute sajandiks ja üksindust koguni vaikseks katkuks, mis varitseb iseäranis noori. Puudutate seda ka oma töödes, aga kuidas sellest kapslist välja tulla?

Ma arvan, et kokkupuude teiste inimestega hirmutab meid ja tehnoloogia ainult süvendab seda. Väga lihtne on silmad maha lüüa ja süveneda nutitelefoni ekraani – palju lihtsam kui teisele inimesele silma vaadata. Oleme minetanud oskuse ja julguse olla mina ise, suhestuda teiste inimestega. Linnainimesed on alati teadnud, kuidas see käib, kuidas käituda teiste inimestega näiteks täistuubitud metroovagunis. See on ebamugav olukord, aga me oleme alati osanud sellega hakkama saada. Peame jälle leidma sotsiaalse oskuse üksteisega koos eksisteerida, et kapslist välja murda. Lihtne see ei ole, sest tähendab ühtlasi, et me teeme end haavatavaks. Paraku aitab tehnoloogia meil seda edukalt vältida.

Greenfield on tuntud provokatiivsete ütlemiste poolest. Näiteks väidab ta, et nutiseadmed on vallutanud meie igapäevaelu.

Kas jagamismajandus, kus inimesed oleksid sunnitud üksteisega suhtlema, tooks läbimurde?

Kapital on jagamismajanduse õilsa idee kaaperdanud. Jah, kunagi oli tõepoolest couchsurfing ehk ööbimine teiste inimeste kodudes. Uberi asemel oli see, kui samasse suunda sõitja võttis su auto peale. Nii et enne kui jagamismajandusest sai äri, oligi see inimlike kontaktide loomine. Nüüd on asemele tulnud teenused. Praegune Airbnb on ülemaailmne äri, kus prevaleerivad just lühiajaliseks väljaüürimiseks loodud korterid.

Olemegi jõudnud sinna, kus kõik peab vastama ühesugusele standardile, pole midagi erinevat. Ma ei taha öelda, et võimalus sellest välja murda on lõplikult kadunud, aga see on kindlasti märksa keerulisem.

Loe veel

Siis oleme meie Eestis isegi õnnelikus olukorras, kui meil on Jazzkaare ülipopid kodukontserdid ja Voronja galerii korternäitustel ei mahu kõik soovijad tuppa äragi, sest nii suur tung on kellegi kodus kunsti vaadata. Kas see ongi väiksema riigi, väiksema majanduse privileeg, et saame selliseid asju teha?

Kindlasti, minu arvates on see erakordselt väärtuslik, iseäranis emotsionaalses mõttes. See annab inimestele võimaluse üksteisega kokku puutuda. Ja selline üritus, olgu kunstinäitus või kontsert, pole nii klanitud ega kommertslik, vaid päris ja ehe. Suurlinnades, kus mina elan, valitseb paraku kõikjal äri, tasuline meelelahutus. Nii et kui teil selline võimalus on, siis on see suurepärane ja teeb päris kadedaks.

Kas linnade planeerimisega annaks seda muuta? Luua näiteks rohkem ühist avalikku ruumi?

Arhitektuuriprofessor Stavros Stavrides esitab sellise määratluse: tõelise ühise ruumi peame me endale kätte võitlema. Seda ei anta niisama, selle eest tuleb võidelda. Mitte nii, et linnaplaneerijad ütlevad: vaat sinna tegime teile ruumi, olge seal. Tõeline ühine ruum peab olema selline, mida väärtustavad kõik inimesed ja kus nad tõesti tahavad koos olla. See nõuab mõtteviisi muutust ja ennekõike tahtmist teiste inimestega suhestuda – julgust kapslist välja tulla.

Kuidas teile Tallinn meeldib? Kas see linn on inimeste jaoks?

Mulle meeldib Tallinna energia. Siin on huvitav vibe ja kes muu seda genereeriks kui inimesed! Kohti, kuhu minna, ja inimesi, kellega kohtuda tahaks, on palju, ainult aega jääb väheks. Pean tagasi tulema, et sellest kõigest osa saada.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare