Kirjanik sõdurisinelis


Kirjanik sõdurisinelis
----

Teisipäeval lahkus jäädavalt kirjanik ja Kirjanike Liidu kauaaegne esimees Paul Kuusberg. Noores põlves müüre ladunud, sõja ajal diviisiajalehte ”Tasuja” toimetanud ja hiljem sõjaromaanidega inimnäolist sotsialismi otsinud Kuusbergi meenutavad kolleegid hea sõnaga.

Andres Langemets: Paul Kuusbergis oli minu jaoks nagu kaks inimest. Ühelt poolt tähtis kommunistlik riigitegelane, kes suhtus oma positsiooni ja selle tugevnemisse/nõrgenemisse vägagi tõsiselt. Niisugune oli olnud ka tema noorpõlveaegne kriitikutegevus. Samas valiti ta kirjanike etteotsa eeskätt inimlike omaduste, rahvalikkuse ja abivalmiduse tõttu. Ja nende omaduste tõttu ta võeti sealt hiljem ka maha.

Kirjanikuna oli ta ennekõike poliitiline kirjanik. “Enn Kalmust” alates ja “Vihmapiiskadega” lõpetades oli iga ta romaani keskmes mingi poliitiline valik. Ning peab ütlema, et võib-olla oma sotsialistinooruse või ikka sellesama rahvalikkuse tõttu kaldus ta oma kommunistidest kolleegide hulgas üha enam sinna leeri, keda kutsuti toona revisjonistideks. Mulle oli 90-ndail sümpaatne see, et ta uutel aegadel ei muutunud iseendale näkku sülitajaks, nagu paljud endised, kes nüüd räägivad musta valgeks ja esinevad vaat et dissidentidena EKP Keskkomitee koridorides. Paul oli väga veendunud oma põhimõtetes ja sellisena aus. Kui tahame tulevikus midagi teada ENSV ladviku sotsiopsühholoogilisest elust ja selle muutustest, ei pääse kuidagi mööda Kuusbergi romaanides kujutatust, sest Kuusberg oli ju peamiselt realist.

##Kalle Kurg:Ühes Kuusbergi teoses öeldakse tegelase kohta, et too jäi oma olemuselt tööliseks ka siis, kui elu asetas ta õlgadele vastutusrikkaid ülesandeid. Ka Kuusberg ise jäi lihtsaks teoinimeseks ja temaga inimlikku kontakti leida ei olnud raske noorema põlvkonna inimeselgi. Kuidas lugeja ka ei suhtuks konkreetsesse ideaali, mida Kuusbergi teosed käsitlevad, jääb ta loomingu oluliseks väärtuseks põhimõtteline küsimus sellest, kas inimesel on üldse ideaale, kui nende realiseerimisel üldinimlikud põhiväärtused tagaplaanile jäävad. Ideel ratsutavate sõnatsejate, karjeristide ja konjunkturistide suhtes oli ta lõikavalt analüütiline. Kuusbergi moraalinägemus oli kontrastne toonasele ja on ka tänasele pragmaatilisele enesekesksusele. Tema moraalinägemus ajendab inimest võtma endale vastutust teiste inimeste eest ka seal, kus seda ei saa nõuda ega oodata. Peab olema selgus oma sisemise mina suhtes. Kainus. Väärikus. Vaikne kindlameelne endaksjäämine. Ainult kord tean Kuusbergi olevat ukse kinni virutanud. Olid kaheksakümnendad, ta oli siis Kirjanike Liidu juht ja parteijuht ütles talle, et varsti hakkavad kirjanikud välja andma selliseid teoseid nagu “Mein Kampf”.

Olev Remsu:

Kümmekond aastat tagasi tegime Peep Puksiga filmi Paul Kuusbergist, tema režissöör, mina stsenarist. Külastasin Kuusbergi tema kodus Nõmme Aadlipesas paaril korral, küll kaameraga, küll ilma.

Muidu reserveeritud hallpea sügavad silmad lõid särama, kui ta jutustas oma lapsepõlvest Kristiine heinamaa kandis, kirevast agulielust, isast ja emast. Ta oli äärmiselt meeldiv inimene, vastutustundeline ja omakasupüüdmatu nii kirjanike juhina kui loojana. Tema vasakpoolsus tuli südamest, ja niisugust suhtumist vajaksime praeguseski röövkapitalismis.

Kuusbergi kohta räägiti, et ta on rahvuskommunist, minagi asusin uurima, mida tähendab seesugune termin otsekui ümar nurk? Kuusberg tõi näite, et tema ei tahtnud endistel SS-lastel ajakirjas “Looming” esineda. Niisugune ülestunnistus oli maiuspala, tähendab, autoreid valiti Nõukogude ajal nende elulugude järgi! Kuusberg ei eitanud sedagi. Autorite nn ankeedid pidid talle teada olema, et ta saaks kõrgemaid ametnikke ette valmistada negatiivse info tulekust, see ei tohtinud imbuda kõrvalt, nii nõudis aparaadimängude loogika. ““Looming” oleks kinni pandud, kui seal oleks avaldatud minu teadmata endist SS-last, ja mis oleks siis eesti kultuurist saanud?” muheles see alati rahulik mees. Ja kui Kuusberg oli pinnase ette valmistanud, võisid “Loomingus” esineda kõik, kelle sulg seda väärt oli.

Loe veel

Väino Ilus:Kunas see õieti oli, kui sain Paul Kuusbergiga tuttavaks? Ammu, kuskil viiekümnendate keskpaiku, kui tema pidas Kirjanike Liidus proosakonsultandi ametit, mina aga kiibitsesin Noorte Autorite Koondises. Lähedasemaks saime kuuekümnendatel, kui elasime ühes majas ja hiljem ka töötasime koos Loomingus. Tegime sellal pikki jalutuskäike (vahel kahekesi, vahel koos Aksel Tammega), ja tihtipeale osutas Paul mõnele majale, mille müürides olid ka tema laotud tellised. “Kehva tööd me ei teinud,” ütles. Niisama tõsimeelselt tegutses ta kirjanduspõllul, olgu ise luues või kirjandusliku ametimehena teistele toeks või kattevarjuks olles. Ise ta ütles rohkem kui korra, et peab seda oma ametimehelikku funktsiooni enda jaoks tähtsamaks. Kes teab, aga usun, et ka ta raamatutele jätkub veel rohkelt elupäevi. Nii nagu nooruses müüri ladudes, ei teinud ta ka kirjanduses kehva tööd.

Ellen Niit:

Lihavõtte ajal käis suur munade värvimine ja jänesed jooksid mööda treppe ja viisid munad ukse taha ja andsid kella ja jooksid siis ära. Meie all elas Paul Kuusberg – ideoloogiliselt tähtis isik, aga sümpaatne inimene – ta oli väga rõõmus, et jänes talle ka mune tõi. Mäng käis ka siis edasi, kui Kuusbergid kolisid ära Ilmarise tänavale.

Jänes andis ka seal kella ja kui kuulis, kui Berta ütles: “Oi, Paul, tule vaata”, pani plehku.

Kord ma pidin Võrru esinema sõitma. Ja mul kole mure – kes viib Kuusbergide munad ära. Sõitsime mingi lasteajakirja autoga ja koos Juta Renzeriga. Ma palusin, et sõidame Nõmmelt läbi, mul seal tähtis ülesanne. Aga Nõmmel on neid ühtemoodi maju 3-4 tükki. Mul läks midagi segi. Jänes pani munad küll ukse taha ära, aga ei kuulnud, et keegi oleks Pauli hüüdnud.

Süda jäi natuke valutama. Käisin Võrus ja esinesin ära. Harilikult tõi Kuusbergide jänes järgmisel hommikul meile šokolaadikarbi. Ma küsisin Jaanilt: “Kas Kuusbergide jänes on šokolaadikarbi toonud?” – “Ei ole.” Selgus, et ma olin viinud Kuusbergide munakorvi Rein Ristlaane ukse taha. Olin majanumbrid segi ajanud. Aga korvikese juures oli ka väike kirjake loralauluga Berta ja Paul Kuusbergile. Ja Rein Ristlaan oli nii korrektne inimene, et viis meie lihavõttemunad ilusti kätte. (KesKus 2002, nr 3)

Naftoli Bassel:

Paul Kuusberg on teosest teosesse võtnud arutluse alla nõukogude võimu valgusekartlikke tegusid ja toimemehhanisme. Ta loomingus on palju publitsistlikku elementi; probleemitseval maailmavaatelis-eetilisel dialoogil on määrav roll enamiku tema teoste struktuuris. Kuusbergi romaan areneb ikka, suuremal või vähemal määral, peategelase vaidlusena iseendaga. Kirjanik jaatab inimese aktiivset suhtumist tegelikkusse ja iseendasse, nähes selles teed ühiskondlikest kataklüsmidest väljatulekuks ja oma halvema mina ületamiseks. (---)

Kuusbergi loomingu ideesisuline evolutsioon on võrreldav liikumisega teljel, mis määratud ühelt poolt soovkujutlustega sotsialismist ja teiselt poolt administratiivse sotsialismi reaalsusega. (Eesti kirjanduse ajalugu, V-2, 1991, lk 297–298)

Ülo Tuulik:

Paul ei tõuse oma elus kõige kõrgematele parteipoliitilistele ametikohtadele ega hõlju üheski oma proosateoses eksperimenteerimise “õhutaruumi”, seni veel äraproovimata kõrguses, uudse filosoofia õhupalli küljes, mis läheb kõrgele ja kaob kuhugi ära. Paulist ei saa ei poliitikut ega kunstnikku nende sõnade kõige kõrgemas või rafineeritumas tähenduses, kuid järelejätmatu visadusega kasvatab ja koolitab ta end inimeseks, kes mõistab ja saab aru, mida mehel kummalgi nimetatud juhul vaja oleks. (---)

Paul Kuusbergiga juhtub hilisemas elus sama, mis Mihhail Gorbatšoviga meie mäletamisruumis. Ta usub jäärapäiselt, et halba süsteemi annab parandada, muuta ja kohandada “inimnäoliseks”, kui selle süsteemi sees elavad vaid töökad, korralikud ja teadlikud kodanikud. (---)

Paul Kuusbergi raske ja vastuoluline elamise ja loomise dilemma selles ongi, et ta jaatab üheaegselt nii parteilist ja ilmavaatelist kuulekust kui ka indiviidi vääramatut õigust iseseisvale otsustamisele. (Paul. Eesti Kirjanikkude Liit 75, 1997, lk 47–48)

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare