Kirjanikega seotud muuseumid ühendavad aastaks oma jõud
Kui Eesti kirjandusmuuseumi asukohta teab ilmselt enamik eestlasi, siis peale selle tegutseb veel hulk muuseume, mida külastatakse enamasti vaid kirjandusõpetaja eestvedamisel ja mis meenuvad jälle pensioni-päevil. Aga neid võiks uudistada ka vahepeal.
Küllap on hulk eestlasi sattunud koolipõlves Võrru Kreutzwaldi ja Pärnusse Koidula memoriaalmuuseumi ning kindlasti söönud karaskit Kurgjal C. R. Jakobsoni talumuuseumis. Siiski ei pruugi nende jalg olla astunud näiteks Jõgevale Betti Alveri muuseumisse, mis avati alles mõne aasta eest.
Neile, kellele meenub kohe Lutsu kihelkonnakoolimuuseum Palamusel, võib aga tulla üllatuseks, et Lutsu majamuuseum asub hoopis Tartus. Samuti on kaks muuseumi Tammsaa-rel – üks mõistagi Vargamäel ja teine Tallinnas Kadriorus.
Rändnäitus Vilde punase sokiga
Tosin kirjanike kodukohaga seotud muuseumi on ühendanud oma jõud ning veavad muuseumiaastal kolme ühisprojekti.
Esimene neist on rändnäitus „Kirjanik, ikkagi inimene…”, mis sai eile alguse Jõgeval Betti Alveri muuseumis ja jõuab jaanuaris Tallinna.
Kui mõnikord võib muuseumiskäik olla koolilapsele ühtlaselt igav ja kogu kirjanikuga seotud virvarrist ei jää meelde midagi, siis seekord tõotab näitus tulla põhjalikult põnev kõigile. Nimelt koguti sellele igast muuseumist üks kirjanikku iseloomustav ese, mis sai endaga kaasa pika selgituse.
Nii võib näitusel kõrvuti näha Eduard Vilde punast sokki, Lydia Koidula käsitöökasti, Oskar Lutsu äratuskella, Betti Alveri tindipotti, Tammsaare rahakotti ja Juhan Smuuli karvamütsi.
Aga uudistada saab ka kirja-isa Kreutzwaldile kooleravastase võitluse eest kingitud mälestusristi, Juhan Liivi vanema venna Jakob Liivi kirjapressi või Friedebert Tuglase reisikirja kavandit.
Jaanuaris asub rändama ka teine näitus, mis ehk pole eksponaatidelt nõnda põnev, kuid see-eest läheb koolilastele otse koju – vabandust, kooli – kätte. Sellelt stendinäituselt leiab infot kõigi muuseumide ja nendega seotud kirjanike kohta, lisaks kavatsetakse sinna kirjutada lugemissoovitus ja kirjandusõpetajatele jagada temaatilisi harjutusma-terjale, et näitusel oleks võimalik pidada kirjandustunde.
Kolmandat – igati praktilist ja põnevat toodet – saab endalegi osta. Aga seda vaid kõigist nimetatud muuseumidest, poodi see müüki ei tule. Tegemist on 2009. aasta kalendriga „Eesti kirjanike muuseumid”, milles iga kuu tutvustab üht neist. Nagu kirjanduskalendrile kohane, tutvustab see muuseumi ja kirjaniku kõr-val pildiliselt ka viimase käekirja. Ära mainitakse muuseumi asupaik, kontaktid, veebiaadress ja tähtsamad sündmused, mis seal toimuvad. Igati uhke elutuppa seinale riputada ja püüda igal muuseumiaasta kuul minna külla ühele kirjanikule, olgu see Vilde, Smuul või Luts.
Näitus
Eduard Vilde punane sokk
•• Kord abikaasa Lindaga Kopenhaagenis pargis jalutades avastas Eduard Vilde, et tal on sokis auk. Hajameelne kirjanik vahetas ära vaid katkise soki ja jalutas edasi, ühes jalas punane ja teises must sokk. Eri värvi sokke märganud väike Taani tüdruk ütles Vildele, et niimoodi ei kõlba. Seda seika kasutas Vilde ära oma samal ajal valmivas näidendis „Pisuhänd”, mille tegelane Tiit Piibeleht kannab näidendis ülekantud tähenduses Vilde sokke.
