Kirjaniku noorus erakordse isa silueti varjus

 (5)
Kirjaniku noorus erakordse isa silueti varjus
Kümneaastane Mutt kortsutab jäätise ees kulmu.Anton Mutt

Mitte kuidagi ei pääseta mälestusteraamatute kirjutamisest. Mis ikkagi on selle tulva põh­jus?

Ehk on see autorite alateadlik kartus, et ees ootavad nälja ja hävingu aastad, barbaarne ajastu, mistõttu tuleb toota võimalikult palju tekste, et mõni neist rüüstamise ja põlengu üle elaks ja arheoloogid saaksid tuhande aasta pärast Diana Klasi ja selgeltnägija Nastja eluloo põhjal meie elulaadi rekonstrueerida? Võib-olla ka midagi muud.

Kindel on vaid, et mitte keegi ei võta oma eluloo kirjutamist nii tõsiselt kui Mihkel Mutt, kes ei jõua oma mälestuste teises osas lapsepõlvest kaugemale. Iseendast on autor mõlemas köi­tes õigupoolest väga vähe rää­kinud, mööndes: „Need on muljed sellest, mida ma nägin ja kuulsin, mitte aga sellest, mida ma mõtlesin.” Ehk toob kolmas, kirjaniku koolipõlvele pühendatud osa siia muutuse, ehkki kõi­ge rohkem oodatakse muidugi Muti mälestusi täiskasvanu­põl­vest, Sirbist, kohvikutest ja välisministeeriumist.

Vaatamata sellele, et Mutt laps-Mihklit tagantjärele subjektiks ei pea ja talle erilist hingeelu ei omista, on need harvad hetked, kus mudilase hingeelu siiski kajastatakse, igati mainimisväärsed. Mutt mäletab, et nelja-aastasena üksi koju jäädes puges ta nurka ja kattis end palituga, et nimetamatule ohule, „neile” mitte pihku jääda. Mutt süüdistab lastefilme, aga võiks kujutleda ka kaitsemehhanismi, mis paneb primaatide järglased end vanemate ära olles koopanurgas märkamatuks tegema.

Samal teemal:

Kuigi autor väidab Sirbi intervjuus vastupidist, räägib „Mälestuste” teine osa eelkõige tema isast Oleg Mutist. Neil, kes soovivad kirjutada tööd teemal „Naine Mihkel Muti loomingus”, on raske mitte märgata, et emast räägitakse siin mitu korda vähem ja pea alati isaga samas lauses. 69.–70. leheküljel tehakse emast siiski pikemat juttu, ta esineb siin küpsetaja ja keetja rollis. Kas kõik? Ei, „ema oli ka innukas kuduja”. Nagu tahaks Mutt meelega võitlevate feministide veres adrenaliinitaset tõsta!

Autor ise selgitab oma mälestustes, et isale keskenduma sunnib teda Ühendriikides dalton-süsteemi järgi koolitatud, ka ENSV ajal kodus inglise keelt rääkinud ja vaimutoiduks gooti kirjas pühakirja lugenud Oleg Muti isiku erakordsus. „Kui oled nii kaua nii lähedalt näinud enda kõrval säärast „ime­olendit” ja tahtmatult tema üle mõtisklenud, siis kahaneb tunduvalt soov ise mingeid „huvitavaid” karaktereid ning nendega toimuvaid lugusid välja mõelda,” lisab Mutt. Kirjaniku puhul, kelle ilukirjanduslike teoste karakterid on ammutatud enamasti enam-vähem otse elust (muidugi vinti siin-seal üle või kinni keerates), ongi selline mahukas memuaariseeria loogiline jätk.

Ootame lisa

Niisiis suhtub Mutt oma isasse äärmiselt sügava austusega, mis ei välista aga kriitikat. Ülimalt karske ja sealjuures kergelt misantroopsete kalduvustega isa ja tulevase boheemliku kirjaniku maailmavaates pidi valitsema teatud dissonants, mida saab ehk Muti puberteediea mälestusteni jõudes lähemalt vaadelda. Ka Mutt ise on piisavalt komplitseeritud isiksus, läbisegamata salat konservatiivist ja liberaalist, humanistist ja küünikust.

Ülesehituselt on teos ajaliselt segipaisatud miniatuuride ja mõ­tiskluste kogum, mis täidab kogu oma kaootilisuse juures autori peamise eesmärgi – luua kujutlus keskkonnast, mis arenevat isiksust ümbritses. Mutti on üldiselt huvitav lugeda, millest ta ka ei kirjutaks, ent isiklikult ootan märksa enam meenutusi esimestest pidudest, tüdrukutest ja kirja­proovidest, kirjeldust sellest, mida tähendas olla 16-aastane 1969. aastal. Hilisemast rääkimata.

Mihkel Mutt

Mälestused II

Võru tänav. Lapsepõlv

Fabian 2009

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare