Kirjasõna vabaduse võimalikkusest
Kätlin Kaldmaa
Arkaadia toimetaja
Eelmisel aastal toimus Paabeli Raamatukogu esimest korda. Mis ajendas niisugust üritust korraldama?
Vajadus peegeldada ja peegelduda. Eesti ilukirjandus ja (ilu)kirjutav inimene peab viimasel ajal ennast korduvalt erinevates kontekstides õigustama, põhjendama, analüüsima. Mõtlesime, et võiks seda teha organiseeritult, rahulikult, kõiki osapooli kaasates. Meil on ju väga mitmekülgne ja sõbralik korraldustiim – lisaks minule Triin Soone Eesti rahvusraamatukogust, Kristiina Raid Eesti kirjastuste liidust, Eha Vain Põhjamaade Ministrite Nõukogust, Maire Liivamets Eesti raamatukoguhoidjate ühingust. Rääkimata suure töö tegijast, projektijuhist Britta KorÏetsist.
Millised olid eelmise aasta Paabeli Raamatukogu põhisuunad?
Põhiteemaks kujunes kirjandus ühiskonnas, kirjanduse sotsiaalne kontekst. Käsitleti kirjandust meedias, raamatukogunduses, noorte ja laste seas, kultuuripoliitikas.
Kas eelmise aasta Paabeli Raamatukogul olid ka mingi pikaealisemad tagajärjed? Kas seal tõstatatud teemad leidsid suuremakujulist kajastamist ka möödunud aasta jooksul?
Õnneks selliseid näiteid leidub. Arvan, et regulaarse kirjandusosa sugenemine telesaatsesse OP!, kus varem kajastati kirjandust ääretult vähe ja juhuslikult, on otseselt Paabeli Raamatukogul sündinud mõttevahetuse tagajärg. Tõsi, oma kirjandussaateni pole Eesti televisioonis uuesti veel jõutud ning eraldi kirjandussaade ongi tegelikult meie põhiline ja peamine eesmärk.
Samuti on “Paabeli Raamatukogul” toimunud kuumadest vaidlustest saanud tõukeid idee, et riik võiks varasemast konkreetsemalt sekkuda raamatukogude komplekteerimisse.
Mis on selleaastase Paabeli Raamatukogu põhiteema? Miks?
Põhiteema on kirjasõna vabadus. On tunda, et teema on õhus. Sõnavabadusele esitatakse jätkuvalt uusi väljakutseid ja küsimusi, oleks hea aeg käsitleda seda ka siinsete kirjanike ja ajakirjanike pilguga ja pilgule.
Kas kirjasõna vabadus on Eestis probleem? Kas see on liiga vaba või liiga piiratud? Kas võib öelda, et meil on tsensuur?
Juhul, kui lähtuda tsensuurist kui riiklikult organiseeritud kontrollsüsteemist, siis sellist tsensuuri küll ei paista. Kuid tsensuuri mõistesse mahub palju – näiteks kas või kirjaniku enesetsensuur, soov vastata lugejate ootustele ja/või kirjastusturu situatsioonile.
Kas võib öelda, et mõni teema meie praeguses ühiskonnas või kirjandusruumis paikneb tabuterritooriumil? Kui, siis milline?
Esimese hooga tundun vastuse võlgu jäävat, võib-olla on tabu(d) liiga tugev(ad)? Mina näiteks arvan – ja see saab olema ka mu ettekande teema – et üha palavikulisemaks muutuva meedia- ja kirjastamisolukorraga kaasnev pealiskaudsus, süvenemisvõime taandumine on käsitletav tsenseeriva faktorina – see tähendab küll, et tsenseerimine pole reeglina või alati teadlik (siis võib ka küsida, kas seda saab sel juhul ülepea nimetada tsenseerimiseks), kuid kui meedia ja kirjastamisturg hakkavad „lugejale” apelleerides välistama naisteajakirjades numbrist numbrisse korduvast sõnavarast pisut keerulisemat kõnepruuki, julgeksin seda nimetada keskendunuma, hingestatuma ja kihilisema eluviisi tsenseerumiseks, tabuteemaks muutumiseks.
Muuseas, hiljuti juhtus üks huvitav lugu. Seoses Mats Traadi juubeliga võttis Aktuaalne Kaamera minult intervjuu, kus küsiti, et kes/kus võiks Mats Traat olla eesti kirjanduse praegusel maastikul. Vastasin, et Mats Traat sobiks olema mägi. Aarne Rannamäe aga teadustas samal õhtul, et kirjanike liidu esimehe meelest on Mats Traat eesti kirjanduse ainuke mägi. On olnud huvitav mõelda, et mis juhtus. Paljude jaoks pole selline erinevus (kas „mägi” või „ainuke mägi”) oluline, minu jaoks on. Väga oluline. Kas ma kasutasin metafoori ebatäpselt? Ma ei mäleta ennast ütlemas, et Traat on eesti kirjandusmaastiku ainuke mägi, kuid 100-protsendiliselt ennast samuti ei usalda. Võib-olla lipsas freudistlikult Rannamäe huulte vahelt tema veendumus, et eesti kaasaegne kirjandus ei kõlba kuhugi? Igatahes – olukord sobib märgiks meediaformaadiga kaasnevast pealiskaudsustumisest (olgu siis kõnealuse pooliku metafoori eest vastutav intervjuu andja, intervjueerija, diktor või saatelõigu toimetaja).
Millised piirangud kaasnevad käsil oleva üleilmastumisega?
Kirjanduse puhul pean kõige olulisemaks takistuseks keelebarjääri.
Kas üleilmastumine mõjutab ka meie kirjanduspilti? Kuidas?
Eks ta ikka mõjutab. Kas või juba sellega, et ingliskeelsel kirjandusel – hoolimata seda esindavate trükiste kvaliteedist – on tuhandeid kordi kergem leida kohta Eesti kirjastusturul kui eesti kirjandusel sealsel turul. Üleilmastumise tingimustes jääme me seetõttu üsna lokaalseks või krüptiliseks, mis on osalt meeldiv, osalt mitte.
Milliseid esinejaid tõstaksid esile?
Kõiki. Meil on nii akadeemilise taustaga mõtisklejaid (Marek Tamm, Märt Väljataga) kui ka kibeda ütlemisega ajakirjanikke (Juku-Kalle Raid, Mart Ummelas). Kindlasti soovitan soomlast Mikko Lehtoneni, ta on üks kahest väliskülalisest. Tema raamatut „Post scriptum” pean viimaste aastate üheks parimaks analüüsiks kaasaegse kirjanduse ühiskondlikust situatsioonist. Kindlasti on ka Lehtoneni raamat mõjutanud kõnealuse kirjandusfoorumi formaadini jõudmist.
Lähemalt võib esinejate nimekirja ja teemasid uurida netiaadressil www.nlib.ee/kirjandusfoorum.
Kõike eelnevat silmas pidades – mida soovitaksid meie kirjainimestele?
Lugege ikka ja jälle oma kolleegide loomingut.
Kui vaadata siinse ilukirjanduse praegust olukorda, siis on selge, et häda pole midagi – debüütluulekogusid ei jõua varsti enam kokku lugeda, paljud tuntud luuletajad (Kivisildnik, Soomets, Krull jne.) lisavad selgi aastal oma kaaluka osa, juubeleid tähistavad vanameistrid (Baturin, Vetemaa, Traat) teevad headmeelt jätkuva tasemega romaanikirjutamises, ka uutest annetest proosa alal pole puudust (Aleksejev), eesti algupäraseid näidendeid lavastatakse nii suurtes kui ka väiksemates teatrites. Kõige selle eufooria taustal aga on põhjust tunda muret selle üle, kas ja kuidas sellelgi aastal ilmunut loetud on. Riskides juba tüütuks muutuda, rõhutan ilukirjanduse lugemise võtmelisust praeguses ülikülluslikus olukorras. Raamat, mis on trükitud, kuid mida keegi pole lugenud, eksisteerib vaid n-ö juriidiliselt, kuid reaalselt hakkab raamat toimima, elama, teostuma alles siis, kui teda loetakse – tähelepanuga.
Milliseid järelkajasid loodad selle-aastasele Paabeli Raamatukogule?
Sisulisi. Eesti ajas ja ruumis kaugeleulatuvaid.
Kas Paabeli Raamatukogu toimub ka järgmisel aastal ja kas teema juba kumab kaugusest?
Toimub kindlasti, kuigi see sõltub kultuuriministeeriumi huvist ja hoolest. Kumab kindlasti, minu nägemine pole lihtsalt veel piisavalt hea.
