Kirjeldades Eestit


“Wremja” toob pildikesi maailmast, kus keegi elada ei tahaks, aga kus ometi paljud elavad. “Asjade seis” on mässukuulutus edukate inimeste diktatuurile.

##Viimaste nädalate jooksul on eesti kirjandus rikastunud kahe suurteose võrra, millele meid ümbritseva elu kujutamise ja kajastamise meisterlikkuse poolest on raske lähiminevikust midagi sama kaalukat kõrvale panna. Need teosed on Andrus Kivirähki ja Mart Juure “Wremja. Zorro märk” ning Jakob Karu “Asjade seis”. “Wremja”, mille andis välja kirjastus Tänapäev, sisaldab 25 samanimelisele populaarsele telesarjale kirjutatud stsenaariumiteksti. “Asjade seis”, mis ilmus aasta esimeses Vikerkaares, on talvel Eesti Draamateatris lavastunud ja lavakunstikooli 21. lennu mängitud tüki käsikiri.

Milline on siis see elu, mida need teosed meisterlikult kujutavad ja kajastavad? See on elu, mida iseloomustavad vaesus, töötus ja meeleheide – ehk teisisõnu elu, mida elavad Eestis iga päev kümned ja kümned tuhanded inimesed. See on hämarussevajunud maailm, mis annab endast aeg-ajalt teada vaid mõne järjekordse jäleda viinauimas toime pandud roima või muu sama järgu kurioosumi kaudu, mis heal elujärjel üldsuse varjatud perverssusejanu rahuldades kõmulehe esikaanel suurte tähtedega maha hüütakse, et siis järgmiseks päevaks taas unustatud saada.

Kõrge ja madal

Aga samas on see ka elu, millest loeme Kroonikast ja Kodukirjast ja Stiilist ja Di’st. See on elu, mida elavad inimesed, kellel pole probleem kulutada restoranilõuna peale 300 krooni, teadmatagi vahest, kui palju leidub kaasmaalasi, kes peavad sama rahaga läbi ajama terve kuu – ja kel tuleb päevas 11 krooni teenides veel head õnne tänada, sest neil üldse on töö, 36 000 eestlasel pole sedagi.

Just sellisest, toimetulekupiiril ja allpool seda elavate eestlaste maailmast vestab lugusid “Wremja”. Ei oleks õige kahtlustada Kivirähki ja Juurt taotluses paljastada ühiskonna hundimoraali ja näidata teravaid klassivastuolusid, autorite esmane eesmärk on olnud teha lõmpsivat telejanti, viljeledes vulgaarset situatsiooni- ja keeleosavat sõnakoomikat. Sellegipoolest saab see lihtne lõbus pula, millele on ühtmoodi nauditav kaasa elada nii teleka ees kui raamatu taga, otsekui haldja võlukepikese puutest tõstetud Kivirähki eestlaseuuringu järjekordseks peatükiks. Pärast Ivan Oravat, rehepappi ja eesti matust, miks mitte ka Romeot ja Juliat, on Kivirähk sõber Juure kaasabil võtnud vaatluse alla Eesti tänapäeva ühiskonna alamad klassid. Ja nagu ikka, ühendab ta selgi korral loodusteadlase vaatlusoskuse hea kirjaniku väljendusrikkusega.

Pandagu näiteks tähele kas või seda, missuguse üldistusjõuga on Kivirähk ja Juur loonud rullnokkade Petsi ja Aiku kujud! Kuidas nood, sündinud tegeliku elu ainesest, jõudsid – kindlasti ka tänu Dan Põldroosi ja Jan Uuspõllu virtuoossele esitusele – lõpuks kunstiliselt rikastatuna otsapidi tagasi tegelikku ellu. Või missugune erakordselt särav tüüp on sopajoodik Uno Nisu alias Nisu Unn, kellel oleks potentsiaali saada lausa üldnimeks. Rääkimata peaaegu et müüdiloome tasemel karikeeritud reaalsetest isikutest nagu Mart Laar, Hillar Palamets, Eino Baskin jt.

“Wremja” on üleannetul, isegi ajuvabal liialdusel ja üleva-labase vastandusel mängiv leidlik fabuleerimine. Siinse huumori käimalükkavaks jõuks on päevateemade, meediasündmuste, põletavate ühiskondlike probleemide, üldse kõrgemate seisuste elujärje elementide ja mõttemalli toomine “kõrgelt” “madalale”, nende lahtimängimine rohujuure tasandil, mille käigus “kõrge” vorm täidetakse madala, löövalt robustse sisuga. Nii satub naerualuseks just lähteaines ja seda ümbritsev väärtushinnangute võrk.

Tühjad liuad

Loetagu selle väite valguses näiteks osa “Kroonika tuleb külla” , kus pilke alla satub nimetatud ajakirja staatus seltskondliku väärtuse näitajana, meeleheitlik sinna püüdlemine ja sinnajõudnute alp poosetamine. Või “Rüütlile külla”, kus tegelaspere valmistub presidendi vastuvõtule minema. “Liiv:

Loe veel

(---) Sa, Uno, ikka tead, et see ei ole tavaline süldipidu? Seal istet ei pakutagi! Kogu aeg tuleb püsti seista. Uno: Püsti seista? See on küll paha! Liiv: Vastupidi, see on hea! Siis mahub rohkem toitu sisse. Ainult vaata, et sa mökutama ei jää. Tõsta kohe alguses taldrik täis. Saad aru, ega süüa ei ole palju, tikuvõileivad ainult, kui molutama jääd, on liuad tühjad!” (Lk 229.) Hea näide “kõrgelt” “madalale” toomise meetodi efektiivsusest huumorifooni loojana on Laari kuju – tegelikus elus endisest peaministrist ja parteijuhist on siin saanud naistejuuksur, naise ja ämma tuhvlialune, pudikeelne hädapätakas.

“Wremja” on alamate klasside trööstitu maailma kasutamine ühiskonna üldise väärtuste süsteemi läbikatsumiseks. Ja niivõrd, kuivõrd on vaesuse kujutus selles raamatus autentne ja naeru alla sattunud väärtused eeskätt omased kõrgematele seisustele, esitab see raamat autorite eesmärgiseadest küsimata ja lustaka lugemiselamuse varjus mingil määral ka sotsiaalkriitilise etteheite.

Kui “Wremja” on ennekõike lõbus telejant, milles ühiskonna jõujooned tulevad nähtavale massiivse huumorikihi alt kaevates, siis Jakob Karu “Asjade seis”, alapealkirjaga “Publiku sõimamine ühes osas” on metsik röögatus, just nimelt taotlus närusus lagedale kiskuda. Publik kui lavastust vaatama tulnud inimeste summa ei ole siiski Karu rünnaku otsene sihtmärk, vaid võtab teatrisaalis kanda tänase Eesti ühiskonna rolli.

Missa vaatad, raisk?

“Asjade seisu” esitust ma laval näinud ei ole. Nii palju, kui kuulnud olen, ei olnud see kuigi veenev. Mis iganes, kirjandustekstina on “Asjade seis” veenvamast veenvam, halastamatult mõru, kibedalt terav. See on võimas revolutsiooniline protest, mässukuulutus edukate inimeste diktatuurile, tarbijamentaliteedi laiutamisele, väändunud väärtushinnangutele, kõmu- ja glamuurikesksele meediale. Siin pole grammigi moraalilugemist või lahenduseotsimist, veel vähem kunstitamist, on vaid asjade kalk ja kalkuses hingekriipiv konstateerimine näkkupaiskavas võtmes. See on raevukas purse, meeleheite pritsimine, vihane piitsutus.

Teose vorm on episoodiline, katkendlik, seosetu. Üksteisega süžeeliselt haakumatuid lühinumbreid – kord argielulisi tüüpsituatsioone (intervjuu telestuudios, helistaja raadiosaates, kodune õhtusöök, külamehed õlut joomas jne), kord tegevuskunsti lühivorme hoiab koos vaid teose idee, autori kontseptsioon. (Karule lähedases vormis on kirjutanud ka Jan Kaus, kuid Karu on palju, palju vihasem.)

Paberil mõjub raputavalt, kuidas “näitlejad sööstavad järsku saali ja piiravad esimesed 6 rida kilest politseilindiga”. “Naine2: Siin istuvad kurnajad, ebaõiglaselt rikastunud, rahva raha omastanud värdjad! Mees2: Siin istuvad kaabakad! (konkreetse inimese poole) Kust sa niipalju raha said, et siin istuda? Missa vaatad siin, raisk?”

Tundmatu planeet

Ainuüksi Naine2 ühelauselise repliigi põhjalikum analüüs viiks üldistusteni väärtushinnangute konfliktist ja sellest tulenevast maailmavaadete konfliktist eestlaste seas. Ühteainsasse lausesse on Karul õnnestunud püüda kogu vaesemate klasside seas levinud viha ja vimm elus edasi jõudnute vastu, aga ka selle põhjused ja tagamaad – ja tagamaade tagamaad.

Või siis: “(Järsk valgus saali) Mees1 (taskulambiga): Nonii. Meieni on jõudnud kuuldused, et... Mees2 (kaikaga): ...et saalis on pede. (---) Mees2: Nonii, pedeke! (publikule) Vaadake ka, kuidas me pistame pepupoisile ora persse! Naudi, pederast!” Jõhker, otsekohene, tabav.

“Te neegrisõbrad / Te liidiakoidulad / Te klubiinimesed / Te moskvitšimehed / Te rahvusrassistid / Te dĻiibijuhid / Te mees‰ovinistsead / Te alkohoolikud / Te traktoristid / Te võrkturustajad / Te pätsikummardajad / Te ahelsuitsetajad” jne jne. See süüdistav loetelu, millelaadsega algas mäletatavasti ka “Trainspotting”, briti sotsiaalse naturalismi tippe filmikunstis, haarab kogu eesti rahvast nii halvas kui veel halvemas (aga seal taga võib-olla ka selles heas, millest siin juttu ei tule).

Kas see, mida Karu kujutab, on Eesti? Autor ise ütleb lõpustseenis: “See siin ei ole ju Eesti, päris kindlasti. See on mingi eksitus. Vaade tundmatule planeedile (---) okse ja pask söögilaual, miski, mida ei saa kirjeldada.” Kuid me teame ja tunneme ära, et see on Eesti. “Asjade seis” on täpne kokkuvõte Eestist, resümee meie koduvabariigist teatraalsete aktide jadana.

“Kirjeldage Eestit, palun,” lõpetab Karu peaaegu mõistusekaotuse piiril lalisedes oma protestivalangu. “Kirjeldage Eestit, palun.” Kuid kogu ta tekst ongi vastus sellele palvele. Nagu on ka Kivirähki ja Juure “Wremja”.

Ma loodan neid teoseid näha järgmise aasta Kultuurkapitali näitekirjanduspreemia nominentide seas.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare