Kirjutamine on enda kulutamine, enda mängu panemine

 (3)
Kirjutamine on enda kulutamine, enda mängu panemine
----

Jätkame eelmises Arkaadias alanud Susan Sontagi päevikukatketega.

1959. aasta algus, New York City

New Yorgi koledus. Aga mulle siin meeldib, meeldib isegi Commentary [millele ta kaastööd tegi]. NY-s muutub sensuaalsus täielikult seksuaalsuseks – pole objekte, millele meeled saaks reageerida, pole ilusat jõge, maju, inimesi. Tänavate jube hais, ja mustus... Ei midagi peale söömise, kui sedagi, ja voodihulluse.

Kohandada end linnaga vs panna linn paremini endaga klappima

12. märts, 16:15

Olen kehvas vormis. Kirjutan selle välja; kirjutan aeglaselt ja vaatan oma käekirja, mis paistab OK. Kaks vodka martiinit Marty Greenbergiga [Commentary toimetaja]. Mu pea on raske. Suitsetamine on mõru. Tony + üks juustunägu (Mike Harrington) räägivad Stanford-Binets’st. Kleist on suurepärane. Nietzsche, Nietzsche.

Oktoober

[Dateerimata frontispiss]

Ma pole vaga, vaid vale-vaga.

19. nov.

Orgasmi saabumine on mu elu muutnud. Ma olen vabastatud, aga nii ei sobi öelda. Veelgi olulisem: see on mind ahendanud, lõiganud ära võimalusi, muutnud alternatiivid selgeks ja teravaks. Ma pole enam piiritu, s.t eimiski.

Seksuaalsus on paradigma. Enne oli mu seksuaalsus horisontaalne, lõpmatu joon, mida võis lõputult jagada. Nüüd on see vertikaalne; see on püstine ja saab läbi või eimiskiks.

•••

Orgasm keskendab. Kirjutamine on kui lihahimu. Orgasmi saabumine pole lunastus, vaid midagi enamat, mu ego sünd. Ma ei saa kirjutada, kuni pole oma ego leidnud. Ma saan olla ainult selline kirjanik, kes paljastab end... Kirjutamine on enda kulutamine, enda mängu panemine. Ent siiani ei meeldinud mulle isegi mu enda nime kõla. Et kirjutada, pean ma armastama oma nime. Kirjanik on endasse armunud... ja loob oma raamatud selle kohtumise ja vägivalla ajel.

20. nov. (3.00)

Ma pole kunagi olnud kellegi suhtes nii nõudlik kui olen [Kuuba-Ameerika näitekirjaniku Maria] I[rene Fornes] suhtes. Olen armukade kõigi peale, kellega ta kohtub, mul on valus iga hetk, kui ta on minu juurest ära. Aga mitte siis, kui ma ise ära lähen ja tean, et ta on paigal. Mu armastus tahab ta tervenisti mahutada, ta ära süüa. Mu armastus on isekas.

•••

Täna läks ta pärast tööd San Remosse Ineziga kohtuma. Ann Morrissett [ajakirjanik ja näitekirjanik] oli ka seal. Pärast seda Cedar Bar. Ta tuli koju kell 24.00, ma magasin... Ta tuli voodisse, rääkis mulle selleõhtustest jutuajamistest, palus kell 2.00, et ma tule kustutaksin, ja jäi magama. Ma olin halvatud, tumm, pisaraist paistes. Tegin suitsu, ta magas.

•••

24. dets.

Mu kirjutamisiha on seotud mu homoseksuaalsusega. Vajan identiteeti kui relva, et tõsta see vastu relvale, mis ühiskonnal on minu vastu.

See ei õigusta mu homoseksuaalsust. Aga see annaks mulle – tunnen nii – mingi loa.

Hakkan aduma, kui süüdi ma end tunnen, et olen gei. H-iga arvasin, et see ei häiri mind, aga ma valetasin endale. Lasen teistel  (näiteks Annette’il [Michelson, filmiteadlane]) uskuda, et H. oligi mu pahe ning et ilma temata poleks ma seda, vähemalt mitte peamiselt.

Gei olemine teeb mu haavatavamaks.

28. dets.

Praeguseni arvasin, et ainsad inimesed, keda suudaksin sügavuti tundma õppida või tõeliselt armastada, oleksid mu enda vaese mina dublikaadid või variandid. (Mu intellektuaalsed ja seksuaalsed tunded on olnud alati verepilastuslikud.) Nüüd ma tean + armastan kedagi, kes pole minu moodi – pole juut, pole newjorkilik intellektuaal – lähedus on veatu. Olen pidevalt teadlik I. välismaisusest, ühise tausta puudumisest – see on mulle suur kergendus.

1960

[Dateerimata frontispiss]

Cogito ergo est

Veebr.

Kui palju kordi olen ma inimestele rääkinud, et Pearl Kazin [toimetaja] oli Dylan Thomase suur sõbratar? Et Norman Mailer korraldab orgiaid? Et [F.O.] Matthiessen oli gei? Kahtlemata on see avalik teave, ent kes kurat olen mina, et teiste inimeste seksuaalharjumustest pasundada.

Loe veel

Kui palju kordi olen ma end kirunud selle pärast, mis on ainult veidi vähem solvav, kui mu komme nimesid poetada (mitu korda ma eelmisel aastal Commentarys Allen Ginsbergist rääkisin?) ja komme inimesi kritiseerida, kui teised sellele õhutavad. Olen alati inimesi üksteisele reetnud. Pole ime, et olen nii suuremeelne ja vastutustundlik ses suhtes, kuidas kasutan sõna “sõber”.

Laupäev:

ärkan kell seitse

Muuseum kell 10.30

I. saabub kell 13.00

kohv + lõuna Muuseumis

15.00 “Trouble in Paradise”

16.30-17.15 kohv I.-ga; vestlus

sõidame taksoga 118. St.-ile

võtame peale Davidi [Rieff, Sontagi 7-aastane poeg]

paneme I. 79. St.- l maha – ta läheb Alfredi juurde [Chester, kirjanik ja kirjandus-kriitik]

Annan D.-le süüa + panen ta magama

A. helistab ja meelitab mind peole

Loen Listeneri – helistan Jackile, Harrietile – lähen kell 21.30 välja

taksoga 14. St.- le – ostan piletid Angeri filmile [reÏissöör Kenneth] ja Pirandello peole –

lähen ära – Times Sq.

Bardot’ film – kodus kell 4

Pühapäev

ärkan kell 7.00 – tige

helistan 9.00 A.-le

Jack tuleb meile 9.15 järele

hommikusöök Rumpelmayeris

jalutuskäik Central Parkis

Hotel Pierre koos Jacki+Anni+2 sõbraga (Jack ja Harriet)

taksoga Alfredi juurde

lõuna koos I. + A.-ga Bocce juures

matinee jääb ära – lähen koos I.-ga Commonsisse

meie vestlus

naaseme kell 16.45 Alfredi juurde

I. helistab Annile – lähme kõik alla, I. läheb Anni poole, A.+David+mina Frank’s Pizzasse.

•••

võtame I. kell 20.00 Hudson St.-lt peale – lähme Carnegie Hall Playhouse’i filme vaatama

22.30 – taksoga koju, panen D. magama – I. tahab süüa – seks – ei räägi – magama

•••

Pühapäev

depressioon, roidumus

võtan kell 17.00 bensedriini

taksoga kella kuueks Wash. Sq.-le A.-ga kohtuma

õhtusöök Franki pool

pärast kohv Reggios

8. märts (keskpäev)

Bensedriin, Irene üha immitsev mõju, dr Puroshottam [hindu teadlane] eelmisel nädalal, hommikune loeng Spinoza eetika kohta, oktoobris alanud pikk mõtlus Kanti üle viisid eilse ideeni, et “tõde” ja “tõde millegi kohta” on erinevad.

Seisakut ei ole. Paigal seista on tõest kaugeneda; sisemine elu hämardub ja vilgub, hakkab kustuma niipea, kui üritad sest kõvasti kinni võtta. See on sama, mis teha hingetõmme ka järgmise eest või valmistada tänast õhtusööki, nii et see aitaks ka järgmisel kolmapäeval... Tõde juhib aja telge.

8. august

Esmaspäeva hommik

Pean aitama I.-l kirjutada. Ja kui ka mina kirjutan, teeb see lõpu kasutule niisama istumisele ja talle otsa vahtimisele ja ta anumisele mind veel korra armastada.

•••

Nii et armastus teeb haiget. See on nagu annaksid iseenda nülgida ja tead, et iga hetk võib teine inimene su nahaga minema kõndida.

14. august

MA EI PEAKS ÜRITAMA SEKSIDA

KUI MA OLEN VÄSINUD.

MA PEAKSIN ALATI TEADMA, KUI OLEN

VÄSINUD. AGA MA EI TEA.

MA VALETAN ENDALE. MA EI TUNNE

OMA TÕELISI TUNDEID.

(Ikka veel?!)

12/3/61

Saan teadlikuks tunnete “surnud kohtadest” – räägin midagi tundmata. (See on väga erinev mu vanast enesepõlastusest, mis valdas, kui rääkisin midagi teadmata.)

•••

Kirjanik peab olema neli inimest:

1) hull, maniakk

2) jobu

3) stilist

4) kriitik

1) varustab materjaliga

2) laseb sel esile tulla

3) on maitse

4) on intellekt

hea kirjanik omab kõike 4 – aga hea kirjanik saab olla ka vaid esimese ja teisega; need on kõige olulisemad.

9. dets.1961

Hirm vananemise ees sünnib äratundmisest, et inimene ei ela praegu seda elu, mida ta tahab elada. See võrdub tundega, et kuritarvitad olevikku.

[Dateerimata]

Mary McCarthy irve – hallid juuksed –punane + sinine trükimustriga madalmoe-kostüüm. Klubinaise klat‰. Tema on The Group. Ta on oma abikaasa vastu kena.

•••

Kirjutan, et end defineerida – enese loomise akt – millekski saamise protsessi osa – läbi dialoogi iseenda, imetletud kirjanike, elavate ja surnute, ideaalsete lugejatega

Sest see pakub mulle naudingut (“tegevus”)

Ma ei tea, millist eesmärki mu töö teenib

Isiklik lunastus – Rilke “Kirjad noorele luuletajale”

3. sept, 1962 I

istun jõe ääres murul. David mängib ühe Puerto Rico poisi ja mehega palli.

Üksi, üksi, üksi. Kõhurääkija kõht ilma kõhurääkijata. Mu aju on kurnatud ja süda valutab. Kus on rahu, keskpunkt?

Kohas, kus ma pikutan, on seitset eri tüüpi rohtu. Võililled, oravad, väikesed kollased lilled.

•••

Ma tahan suuta üksi olla, pidada seda kosutavaks – mitte vaid ootamiseks.

Hippolyte ütleb, et õnnis on mõistus, mis on hõivatud millegi muu kui oma rahul-olematusega.

Nägin eile öösel unes Nat[han] Glazerit. Ta tuli minu käest laenama musta kleiti, väga ilusat kleiti, et ta tüdruksõber saaks seda peol kanda. Aitasin tal seda otsida. Ta pikutas ku‰etil + ma istusin ta kõrval ja paitasin ta nägu. Ta nahk oli valge, kui mustad sambla moodi habeme laigud välja arvata. Küsisin, kuidas ta nägu nii valgeks sai, + ütlesin, et ta peaks päikese kätte minema. Tahtsin, et ta minuga seksiks, aga ta ei teinud seda.

12. sept, 1962

Enneaegne paindlikkus, leplikkus

nii et selle all peituvat kangekaelsust ei puudutata kunagi

vastutab 80% ulatuses mu kurikuulsa flirdi, võrgutamise eest

10/16/61

Sentimentaalsus. Emotsioonide inertsus. Need pole kerged, hõljuvad. – Ma olen sentimentaalne. Klammerdun oma emotsionaalsete seisundite külge. Või klammerduvad need minu külge?

27. juuli, 1964

Kunst = moodus, kuidas oma hullumeelsusega kontakt leida. Mu vajadus lahti saada sellest, mille kunagi külge pookisin. Trükitud käsikiri hakkab haisema hetkel, mil see on lõpetatud. See on surnukeha – see tuleb maha matta – mis on trükki palsameeritud. Torman seda posti panema kohe, kui see on valmis, isegi kui kell on 4 hommikul.

Suurim kuritegu: kohut mõista.

Suurim puudus: puhtsüdamlikkuse nappus.

[Lahtisel paberilipikul, ilmselt aastast 1964]

Täna hommikul kella seitsmeks on mul kõik hästi.

•••

M. [Mildred Jacobsen, Sontagi ema] ei vastanud, kui olin laps. Kõige hullem karistus – ja suurim äng. Ta oli alati “välja lülitatud” – isegi siis, kui ta polnud vihane. (Joomine on selle sümptom.) Aga ma üritasin edasi.

Nüüd on I.-ga sama asi. See on veelgi piinavam, sest neli aastat ta ju vastas. Nii et ma tean, et ta oskab seda.

•••

Minu puudused

- teiste üle oma pahede pärast kohut mõista *

- sõprussuhted armulugudeks muuta

- soovida, et armastus hõlmaks (ja välistaks) kõike

* aga võib-olla muutub see kõige palavikulisemaks ja ilmselgemaks – jõuab haripunkti, kui asi mus endas hakkab manduma, järele andma, kokku varisema – nagu näiteks: mu nördimus Susani [Taubes] ja Eva [Kollisch] materiaalse peenutsemise pärast.

NB: mu peenutsev isu – tõeline vajadus – süüa eksootilisi ja “jälke” toite = vajadus eitada peenutsemist avalikult. Vastuavaldus.

17. nov, 1964

Kus aimasin kadedust, hoidusin arvustamast – et mu motiivid poleks ebapuhtad ja otsused vähem kui erapooletud. Olin heasoovlik. Olin pahatahtlik ainult võõraste vastu, ükskõiksete inimeste vastu.

See jätab õilsa mulje.

Aga seeläbi päästsin endast “ülemad”, need, keda imetlesin, oma vastumeelsuse – kallaletungi – eest. Kriitika oli reserveeritud vaid minust “allpool” olijatele, keda ma ei austanud... Kasutasin oma kriitikaväge status quo kinnitamiseks.

•••

pealinnad on üksteisele sarnasemad kui ühe riigi ülejäänud linnad (Inimesed NY-s on rohkem nagu Pariisis, mitte St. Paulis)

•••

Cal [Robert Lowell]: hulluses, masin, mis töötab normaalkiirusest 5 korda kiiremini, ilma regulaatorita – higistav, [ropendav], sõnadest pulbitsev, edasi + tagasi kõikuv

[Dateerimata, ilmselt 1964. aastast]

Olen intellektuaalset ekstaasi tundnud varasest lapsepõlvest. Ent ekstaas on ekstaas.

Intellektuaalne “iha” nagu seksuaalne iha.

•••

6085 “Interpretatsiooni vastu” eksemplari on läbi müüdud

Esimesest trükist on alles 1915 eksemplari.

•••

(George) Balanchine, viimane modernistlik geenius

3/26/65

uusim maal (Pop, Op) – lahe; võimalikult napp struktuur – heledad värvid

vaja lõuendit, sest värve ei saa kosmosesse lennutada

•••

tunne (tundmus), et Jasper Johnsi maal või objekt võiks olla ka Supremesi oma

•••

Popkunst on biitlite kunst

•••

veel üks võtmetekst: Ortega “Kunsti dehumaniseerimine”

Iga ajastut esindab oma vanuserühm – meie oma on noorus – aja vaim on olla lahe, dehumaniseeritud, mänguline, sensatsiooniline, apoliitiline

•••

Jasper Johns – Monet’ maalitud Duchamp

20. aprill

Mu nägemus on toores, tundetu; see ongi mu probleem maalimisel

veel üks projekt: Webern, Boulez, Stockhausen. Osta plaate, lugeda, natuke tööd teha. Olen väga laisk olnud.

•••

Ei anna intervjuusid enne, kui kõlan sama selgelt + usaldusväärselt + vahetult kui Lillian [Hellmann] Paris Review’s.

20. mai, Edisto Beach (S.C)

“jultunud objekt” (Johns)

kogemustest ei õpita – sest asjade olemus muutub pidevalt

neutraalset pinda pole olemas – miski võib neutraalne olla ainult millegi suhtes (kavatsuse? lootuse?) – Robbe-Grillet

Rauschenbergi ajalehepaberi kasutus väsitab

Johns: luud, riidepuu

Ainus muundumine, mis mind huvitab, on täielik muundumine – kuitahes tilluke. Tahan kohtuda inimese või kunstiteosega, et kõike muuta.

4. juuli, Bled (Jugoslaavia)

Mailer: kuidas olla rikkumatu ja samas kinotäht

Iga olulise kaasaegse Ameerika kirjaniku puhul on tunda võitlust keelega – see on vaenlane, ei tööta loomupäraselt kirjaniku kasuks. (Täiesti teisiti on Inglismaal, kus keelt võetakse iseenesestmõistetavalt.) See tuleb alistada, taasleiutada.

16. juuli, Pariis

Ma pole õppinud viha rakkesse panema – (sooritan sõjakaid tegusid ilma sõjakate tunneteta)

17. sept. (lennukis NY-sse)

Sartre: “Kuidas saavad inimesed koos kas või kinno minna, kui nende arvamused on nii erinevad?”

Beauvoir: “Vastastele ja sõpradele ühtmoodi naeratamine taandab kohustumuse pelgate arvamuste staatusesse, ning kõik intellektuaalid, olgu siis parem- või vasakpoolsed, ühisele kodanlikule seisundile.”

8. nov.

Greta Garbo “Private Potato Patch’i” esimese 2/3 vältel tahtsin ma olla Garbo (ma uurisin teda; tahtsin tema sarnaseks muutuda, ta Ïestid ära õppida, tunda sama, mis tema) – aga lõpu poole hakkasin tahtma teda, temast seksuaalselt mõtlema, tahtma teda omada. Igatsus sai imetlusest võitu – mida lähemale jõudis hetk, mil ma teda enam ei näha ei saanud. Mu homoseksuaalsuse järg?

•••

NY-s on väike või olematu “kogukond”, ent võimas “tegevuspaiga” taju.

•••

Viimasel kahel aastal on mu suurim nauding tulnud popmuusikast (The Beatles, Dionne Warwick, the Supremes) + Al Carmines’i muusikast [näitleja, helilooja, reÏissöör, vaimulik]

Järgmises krt-is on mul palju taimi, kokku kuhjatult.

•••

Probleem: mu teksti hõredus – see on kasin, lause lause haaval – liiga arhitektuurne, laialivalguv

[novembri keskpaik]

Mailer ütles, et tahab, et ta kirjutised muudaks ajastu teadlikkust. Sama tahtis ilmselt DHL[awrence].

Mina seda ei taha – vähemalt mitte mingi konkreetse seisukoha, nägemuse või sõnumi kaudu, mida tahaksin edastada.

Seda ma ei taha.

Tekstid on objektid. Tahan, et need mõjutaks lugejaid – aga kui

tahes paljudel võimalikel viisidel. Pole üht õiget viisi, kuidas minu kirjutatut kogeda.

Ma ei “ütle midagi”. Ma annan “millelegi” hääle, sõltumatu eksistentsi (minust sõltumatu eksistentsi).

24.nov

Lillian [Hellman] samastub Becky Sharpiga – tahtis alati olla libu, inimesi õnge püüda.

Ma pole iial suutnud lakata teda imetlemast ja kadestamast selle pärast, et ta suutis nõretavat direktrissi sõnaraamatuga visata. Kogu see meestega manipuleerimine jäi mulle arusaamatuks.

•••

Analüüs: kaks või kolm kaed on mu silme eest langenud. Kas jäänud on veel sada?

Saan igal ööl umbes kell 2 või 3 orgasmi. N.Y. Times on mu armuke.

[Dateerimata, 1965. lõpp]

ebameeldiv tagasiside – teiste inimeste vastukaja mu tööle, imetlev või vaenulik. Ma ei taha sellele tähelepanu pöörata. Olen piisavalt kriitiline (+ tean ise paremini, mis on viltu).

Mulle meeldib end lollina tunda. Nii tean, et maailmas on muudki peale minu.

Minu intellektuaalne vundament:

a)Knopf + M[odern] L[ibrary]

b)P[artisan] R[eview] (Trilling, Rahv, Fiedler, Chase)

c) Chicago ülikool

P & A läbi Schwab-Mckeoni

Burke

d)Kesk-Euroopa “sotsioloogia”

Saksa juudi põgenikest intellektuaalid Strauss, Arendt, Scholem, Marcuse, Gourevitch, [Jacob] Taubes etc (Marx, Freud, Spengler, Nietzsche, Weber, Dilthey, Simmel, Mannheim, Adorno etc)

e) Harvard Wittgenstein

f) Prantslased – Artaud, Barthes, Cioran, Sartre

g) rohkem religiooniajalugu

h) I. – Mailer, anti-intellektualism

i) Kunst, kunstiajalugu

Jasper [Johns]

[John] Cage

[William S.] Burroughs

ja tulemus: franko-juudi Cageaan

Tõlkinud Tuuli Seinberg

Copyright © 2006, the Estate of Susan Sontag, from the first volume of her journal to be published in 2008 or 2009. Printed with the permission of The Wylie Agency.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare