Kirjutamiskunsti zen: väljenda oma loomust ja ära püüa öelda midagi erilist
Parimad haikud võiks kirjutada laps, kes ei oska veel naeratada, kirjutas A. Watts. Haikus on tähtsaim maailma nägemine vahetult, abstraktsest mõttest rikkumatult. Selle kohta on budismis mõiste sellasus ehk nõndasus – tathata, takovostj, So-heit. E. Fromm on nn olevas, mitte omavas, omastavas, saagitsevas mooduses elava inimese tähtsaks omaduseks arvanud avatuse kogemusele, mida võiks iseloomustada märksõnad avatud, vastuvõtlik, tühi. Tühi just zeni mõistes. Zenis on selle seisundi tähistuseks kasutatud mõistet peegel-meel. See on kõige suhtes vastuvõtlik ent ilma millessegi taklemata tähelepanu. Oleks ideaalne, kui enda viimine säärase tähelepanu seisundisse teostuks iseeneslikult, mitte hoiaku ajel, et hakatakse tegelema millegi iseäralikuga. Vastuvõtlik meel ja tavatult tavalise /poeetiline/ märkamine ongi zen vaimus kirjutamiskunsti lähtepunktiks.
Kirjatöö loomuliku kulu järgimine tähendab seda, et öeldakse adjöö arusaamale, otsekui oleks literaadi rollis midagi erilist, elitaarset, kunstlikku. Kirjutamine peaks teostuma sama loomulikult nagu hingamine ja käimine, on väitnud keegi USA ülikooli loovkirjutamise kursuse juhendajaid. Säärase lähenemise kohta on kasutusel ka mõiste protsessiline kirjutamine. Tudengi ainetöö, lehelugu, monograafia või romaan võiks sündida nõnda, et vabalt meelde tulevad ideed ja kujundid, mõtted ja kujutlused, assotsiatsioonid ja allusioonid, mälestused ja fantaasid kirjutatakse kiiresti nende teadvusse kerkides üles, ilma et sealjuures end kriitiliselt hindama ja tsenseerima asutaks. Tulles kirjapandu juurde paari tunni, päeva, nädala või kuu pärast tagasi, leiame alati võimalusi teksti lihvida. Protsessiline kirjutamine on otsekui vool, jõgi mis haarab autori kaasa. Seega annab juba üksnes enda teksti ülelugemine ideid ja innustust selle täiustamiseks. Millest see tuleb. Meenutagem Zenoni apooriat: ühte jõkke ei saa kaks korda astuda. Ilmselt on meie enda meel vahepeal muutund: meis on tekkind võime vaadelda oma teksti otsekui kõrvalt. Protsessiline kirjutamine lubab ületada kolme põhilist kirjutamistõket: nn valge paberi foobiat, perfektsuskrampi ja ideede põuda. Ühtlasi aitab see meie teadvusest - kuhu kuulub ka rikas teadvustamata kogemussfäär ehk nn alateadvus - välja õngitseda üha uusi ja uusi assotsiatsioone.
Moreno järgi on loovuse isaks spontaansus. Zen rõhutab läbi mitmete märksõna samuti spontaansuse tähtsust. Meenutagem nt oma loomuse järgimist, ehedust, lihtsust, vahetust, loomulikkust jne. Samas on zeni paradoksiks see, et ihaldet spontaansust ei saa tahte varal kuidagi esile tuua. Vastupidi: selline püüd võib isegi pärssida. Võtame näite elust. Mis kasu oleks ebakindlale ja krambis inimesele õelda: Ole spontaanne! Ta läheb veel enam lukku. Zeni kirjutamiskunsti üheks põhimõtteks on püüdluseta püüd ehk voli väljendada just seda mis südamel. Mõistagi meenutab see tuntud tao printsiipi wu wei ehk toimimatu toimimine. Iroonilisel viisil ei saa ka püüutut püüdlust püüda. Zennilikult lobedas ja vabas stiilis zenist kirjutand Kerauac jõi end põhja ning paraku ei jõudnudki maailmakirjanduse tippu. Suurepäraseid zen-vaimus novelle kirjutanud Salinger on samuti viimased 40 aastat vaikinud. Sellega tahan ma öelda, et enese alateadlik programmeerimine eheda ja vaimse kvaliteetkirjanduse loomisele ei tarvitse alati õnnestuda.
Tegelikult ei tarvitse alati õnnestuda isegi lihtsa olupildi loomine või probleemloo kirjapanek. Takistuseks on tihti juba seesama püüd öelda midagi erilist ja teistele mõjusat. Eriti pärsib kirjutamist püüd paista tark või n.ö esteetiline. Siinkohal võiks meenutada Pushkinit, kellele omistatakse ütlus: poeet võiks olla veidi rumalavõitu. Muide ma arvan, et ponnistus luua midagi esteetiliselt kõrget, ilma et seda toetaks arenenud isiksus, lõpeb ilutsemisega. Suur osa eesti kirjandusest, nagu ka filmist, on mulle just oma kunstipäratsemise /ilutsemise taotluse tõttu/ enamvähem vastuvõetamatu.
Zenis hinnatakse kõrgelt otsesust. Soov olla tark toob kaasa midagi puiset ja kunstlikku, barokseid targutusi jne. Olen kadedalt jälginud mõnede arvamusliidrite jt kirjameeste oskust öelda olulisi asju otse, ilma keerutamiseta. Seda kunsti valdas nii sõnas kui kirjas hästi ärimees Robert Lepikson. Paljud seltskonnas tabava ütlemisega inimesed siiski kimbatuvad, kui istuvad arvuti ette oma mõtteid kirja panema. Põhjuseks muidugi arusaam, et kirjutamine – see on midagi ülevat, suurt. Mis see muidugi ei ole. Kirjandusteaduses on kasutusel mõiste ÕILIS GRAFOMAANIA. Valge paberi foobia ületamise kindlaim tee oleks kirjutada võimalikult palju, kas või endale, sahtlisse. Kuni kirjas oma mõtete avaldamine muutub täiesti igapäevaseks asjaks.
Selle lühikese ettekande jooksul ei jõua ma mõistagi kõigile kirjutamise zeni võimalustele isegi viidata. Mainida võiks veel järgmisi:
• Eneseväljendamine eri meeleseisundeis – tusaselt ja lõbustatult, rõõmsa ja solvava sündmuse ajel, meeliülendava ja pahandava kajastamiseks
• Meditatsioon
• Mingisse objekti süüvimine, sellega n.ö. samaks saamine
• Vabanemine toretsevast, ülepingutatud kirjutamistavast
• Oma valminud tekstist ülespuhut või kunstlike väljenduste väljarookimine.
• Säärase oma stiili leidmine, mis vastaks adekvaatselt oma loomusele
• Juhuslike kujundileidude ja ideede kohene kirjapanek, kuivõrd mõnigi neist võib väljendada väikest satorit – spontaanset kirgastumist
• Enese häälestamine säärase flow ehk vaimse hoogumineku lainele /ehk hoovusse/ mis innustab n.ö. sõnadega maalimist.
• Teadlik distantseerumine igasugu moekaist ütlemistest, paitsi muidugi nende irooniline kasutus.
Juhul kui olete võtnud kirjutamise oma elukutseks, tuleks võtta seda oma teostuse, dharmana, mõtlemata eriti sellest, kui hästi v halvasti see teil õnnestub. See on lihtsalt teie tee mille argipäevaks on oma loomuse väljendamine ja lipukirjaks KÕHKLEMATU EDASIMINEK.
**
Anti Kidron pidas selle ettekande 2009. aastal rahvusvahelisel konverentsil "Budism ja Põhjala". Järgmisel nädalal, 15.-16 septembril toimub budismikonverents viiendat korda. Konverentsi ettekandeid saab Tallinna Ülikooli Tallinna saalis kuulata tasuta.
