“Kirsiaed” Saša Pepeljajevi moodi võtab publikult jumala staatuse
Teatritrepist üles astuvat publikut võtab vastu silt: “Saalis ringikõndimine lubatud.” Lavaruumiks, kust puuduvad tavapärased tõusvad tooliread, on kogu saal. Enamik publikust on sunnitud püsti seisma.
Must rist jaotab valge matiga kaetud põranda neljaks. Lilleõit moodustavalt on joonte koondumiskohta külgedelt kokku tõmmatud valged tüllkardinad. Nagu Pöial-Liisi pungas, seisab tüllipuntras elustavat võlusõna oodates langetatud pilguga noormees. Nagu varasemates Tsehhovi lavastustes, mõjub valge tüll ka Eva-Maria Gramakovski kujunduse puhul hästi ning loob kindlasti omaette tähendusi. Kardinad, mis etenduse alguses lahti tõmmatakse, lasevad kõike näha justkui läbi udu, jättes mulje aegadetagustest mälestustest.
Kusagilt aga saadakse alustamiseks energia ning Pöial-Liisi (Nero Urke) moondub publikule soovitusi jagavaks jutustajaks. Lugu on käima lükatud. Liikumine areneb paralleelselt neljas kastis lihtsate üles-alla hüpete ning üksikute sõnaliste repliikidega. Ülimalt napi tegevuse ning peaaegu olematute variatsioonidega antakse publikule aega sisseelamiseks.
Publik pannakse liikuma
Niipea kui ringiliikuv publik hakkab olukorraga kohanema, areneb tegevus kiiremaks ja tähendusrikkamaks. Jalasidemete sissetoomisega, mille abil naisnäitlejad üles riputatakse, algab ohtrate rekvisiitide jada.
Simultaanlava, mis saalist lavale vaadatuna peaks andma sündmustest parema ülevaate, hoopis ahendab võimalusi, kui selle sees olla. Publik on nagu maa peale laskunud jumal, kes inimelust adekvaatsema mulje saavutamiseks loovutab oma imelised võimed. Teades, et näitlejad on need, kes näitavad, ja publik see, kes vaatab, ei ole vaatajad mängu sees olles ikkagi päris osalised. Ruumi teises osas aset leidva nägemiseks ollakse, nagu eluski, sunnitud püsti tõusma.
Mõnikord tuleb aga mägi Muhamedi juurde: ennetades vaataja soove, võib ühel hetkel sinu ees seista just see näitleja, kelle tegevust hetk tagasi olid valmis vaatama tõttama. Aga võib ka juhtuda, et ta tuleb üksi, jättes maha partnerid, kellega koos tahtsid teda tegutsemas näha. Ühe soovi täitumine muudab teise võimatuks ja esimesest kohavalikust alates kulgeb iga vaataja rännak eri rada pidi. Ei oskagi soovitada, kumb on otstarbekam – kas liikuda ringi või jälgida pidevalt mängukohti vahetavaid näitlejaid ühelt positsioonilt. Mõlemal on oma võlud ning kõike haarata niikuinii ei suuda.
Tempo kutsub kaasa jooksma
Üpris keerukaid tõsteid sooritades kiireneb etenduse tempo. Kolmeliikmelistes gruppides liikuvad näitlejad põimuvad üksteisega, vahel pilluvad noormehed õblukest neiut kui vurrkanni käest kätte. Kusagil eraldub näitleja ja sooritab korduvat nurgelist kombinatsiooni nagu katkine grammofoniplaat. Ülevoolav aktiivsus annab teatepulga melanhooliale. Suured liikumisjoonised asenduvad aeglaselt toimivatega või peaaegu staatiliste figuuridega.
Kirsiaed on müüdud. Mootorsae helide saatel pakivad hüljatud tegelased kohvreid. Rong, mis sõidutab neid tagasi mälestuste varjusurma, ei oota. Järk-järgult, kostüümi loovutades lahkuvad “Kirsiaia” tegelased. Tugevdades siin-seal läbikumanud vihjeid klounaadile, vuravad ratastel ringi kirevates kostüümides rändnäitlejad, kes – nagu Kirsiaia elanikudki – osutuvad vaid ruumi kasutavateks külalisteks ajalooareenil. Nad sõidavad järgmisse linna või järgmisse õhtusse, et ehitada seal üles uus Kirsiaed.
Kirsiaed
Komöödia vaatustes
Tantsuline lavastus Anton Tšehhovi “Kirsiaia” ainetel
Lavastaja: Aleksandr Pepeljajev
Kunstnik: Eva-Maria Gramakovski
Osades: Gert Raudsep, Jaak Prints, Kristjan Sarv ja lavakunstikooli 22. lennu üliõpilased
Järgmised mängukorrad: 28. septembril, 13. ja 22. oktoobril kell 19
Teater NO99, Sakala 3
