“Kirsiaia” masendus kui kunsti kõrgeim tipp
Või mis plahvatus see Nekrošiuse lavastus nii väga on? Pigem kavalalt üles ehitatud vaatemäng, kus igihaljad Tšehhovi karakterid mängitakse lahti ootamatute vaatenurkade alt ja ootamatute lisategevuste abil.
See on ka tähelepanelik näitemängulugemine, kus tükist välja kasvav tõlgendus jõuab ootamatult teravate järeldusteni. Avaneb pilt vene elust, kus vaid erandlikud tegelased on võimelised oma tulevast käekäiku kas või natukenegi kavandama.
“Kirsiaed” on arvatavasti Nekrošiuse lavastustest kõige publikuvaenulikum. Tegevuslik rida on hästi paigas, kuid seda hakib hullumeelne rütm, mille loovad plastilised kujundid, mäng häälte ja esemetega. Koos publikuga minnakse pikale ja igavale teekonnale Tšehhovi karakteritesse. Tulemuseks on masendus luhtunud eludest.
Ent paradoksaalsel moel on publik rahul ja õnnelik. Või veel – laval on näitlejad, kes on säravaimad tähtede seas. Aleksei Petrenko mängib kammerteener Firsi, tehes sellest tähendusrikkast pisirollist vaata et keskse tegelase. Ljudmila Maksakova on Ranevskaja, kandes endas aadliku peenetundelisust koos kõlbelise laostumisega. Rollid on võimsad, ja mitte ainult tuntud staaridel. Küllap on aga staarid see kompvek, tänu millele publik talub Nekrošiuse tuletatud Tšehhovi-masenduse karmi sõnumit. Küllap neelatakse nii alla ka asja poliitiline pool.
Festivalidel pole mõtet mängida tavalist teatrit. “Kirsiaia” enam kui neljatunnine mammutlavastus sinna alla kindlasti ei käi, seega sai tänavune Kuldne Mask väärilise punkti.
Kuldne Mask
“Kirsiaed”
L: Eimuntas Nekro·ius
O: Ljudmila Maksakova, Vladimir Iljin, Mihhail Truhhin jt
18. ja 19. oktoobril Vene Teatris