Kitsh ja avangard
Leo Lapini näitus Vaal-galeriis on kindlasti inspireeriv. Küsimus, mida ta tahes-tahtmata provotseerib, toob silme ette Clement Greenbergi krestomaatilise artikli pealkirjaga "Kitsh ja avangard". Meil projitseerub sama küsimus tapvalt väsitava avangardi (modernismi) ja postmodernismi vaidluste taustale.
Usun, et Lapini näitus teeb kindlasti nõutuks Heie Treieri, kelle maailmapildis on selline dualism kindlal kohal. Sama kumas läbi ka viimase Kultuurilehe "trammivestlusest".
Lapin võtab nn massikultuuri, kitshi, laadakunsti, porno ja muu "madala" kunsti näited ja "õilistab" need klassikalise avangardi, täpsemalt suprematismi kujundikeelega. Mis see siis kokku on, kas kitsh või avangard, kitsh ja avangard, postMODERNism või POSTmodernISM?
Võimalik loojakeskne seletus võiks lähtuda sellest, et vana avangardist (sellest imidzhist ei saa ta vist lahti ka selle näitusega) Lapin elab siin välja oma salaarmastust kitshi vastu. Asjata pole näitusel tema kunagine "Jänku suudlus", mille prototüübiks on ameerika popist tuntud stseen paarituvatest oravatest. Pop flirtis avalikult massikultuuriga, ajades marru Greenbergi- ja Readi-tüüpi "kõrge" kunsti apologeedid. Distantsi "madala" kunstiga tekitas vaid kerge irooniline varjund, kuid kindlasti armastas Andy Warhol jäägitult kitshi. Meenub aasta 1986, kui käisin esimest korda Ando Keskküla ateljees, siis veel Raja tänaval. Seinal rippus tal üks eriti mage Eesti-aegne kitshilik postkaart, mis kohe paelus minu tähelepanu. Ando ütles, et ära naera midagi, siin on mingi metafüüsika. Kui nüüd Lapin teatab, et tulge minu ateljeesse, ma õilistan suprematismiga teie kitshipildi, siis arvan, et siingi on sees peen iroonia.
Mina interpreteeriksin Lapini näitust siiski veidi teisiti kui need, kes näevad siin mingit kitshi ja avangardi vastasseisu. Asi on nimelt selles, et ka avangard on muutunud juba ammu kitshiks. Mondriani-stiilis kleite võis meiegi tänavatel näha juba kümmekond aastat tagasi. Kui ma vaatan mingeid välismaa politseisarju või seebikaid, vaatan ma alati tähelepanelikult, mis pildid on interjööris seintel. Need pole seal kaugeltki juhuslikult. Ja mida ma näen - mingis "Metsikus roosis" (või oli see "Rosangelicas"= ripuvad pidevalt seintel uhked Kandinsky reprod. Ameerika filmides on tavaliselt seinal mõne abstraktse ekspressionisti teos.
