Küllaltki paljud eestlased on ajutiselt elanud lääne või põhja pool ja mõnedki tunnevad, et sealne suhtlemisviis on sõbralikum või lõbusam, seetõttu mõnusam ja muide ka majanduslikult tootlikum kui Eestis. Välismaal kohanevad sellega needki, kes teadlikult vahet ei märka. Kui oled Roomas, käitu nagu roomlased – see vana soovitus läheb peale nagu iseenesest, sest ühiskond avaldab selles suunas vaikset, ent seda võimsamat survet. Aga samal põhjusel käitutakse koju naastes nagu kodused. Seda isegi siis, kui sõbralikum suhtlemine rohkem meeldib.

Kui üht kirjeldust ajalehes uskuda, siis tõusvat see nähtus eredalt esile Helsingi-Tallinna parvlaeval. Sõidavad Helsingis laevale viisakad autojuhid, annavad üksteisele teed ja nõnda edasi. Tallinnas väljuvad laevalt hoopis teised autojuhid, kiuslikud ja hoolimatud – käitumine, mis väljumist tegelikult pigem aeglustab.

Oled võõrkeha

Mida saab teha eestlane, kes on läänes viibides omandanud teistega rohkem arvestava käitumisviisi ja tajub selle meeldivust? Kui ta katsub seda üksi Eesti keskkonnas rakendada, sõidetakse temast üle. Katsub naeratada, ja mornid kaasmaalased tõlgendavad selle silmakirjalikkuseks. Antakse tunda, et oled võõrkeha. Tunneb selline inimene end üpris üksi. Paistab vaid kaks lahendust. Kui oled Eestis, käitu nagu eestlane. Unusta, et mujal saab asju ajada mõnusamalt. Või kui kodumaa kiusukultuur liiga südamesse lõikab ja tead, et mujal on teistmoodi, siis lähed raske südamega tagasi välismaale – mitte kui poliitiline pagulane, küll aga kui sotsiaalpagulane kiusukultuuri eest. Kolmandat valikut ei paista.

Astub lavale metsaülikool (MÜ), mis on nüüd toimunud kuuel suvel järjest Käärikul. Otsesihiks on tuua tipptegijad mitte rahvale rääkima, vaid rahvaga arutama. Arutama olulisi küsimusi süvitsi. Vahendiks on nõue, et kõik esinejad peaksid jääma kohale terveks neljaks päevaks, nii et nad mitte ainult ei räägiks, vaid ka kuulaksid. Kuulaksid üksteist ja lihtosalejaid loengusaalis, söögiaegadel ja saunas. Seda ei saavuta ükski reklaamikampaania, olgu see kui professionaalne tahes.

Seda  tehes on metsaülikoolist nagu kogemata saanud tükike seda, mida läänes paremat on pakkuda suhtlemise mõttes. Õhkkond neljaks päevaks, kus on suudetud suurendada avatust ja sõbralikku arutelu, kahandades irooniat ja teiste mõtete põhjalaskmise mõru mõnu. See on ajutine tükk läänemaailma metsa vahel, järve ääres, küllaltki eraldatud muust Eestist. See ei kesta. Jälle minnakse eesti argiellu ja ühiskond surub oma käitumisnormid peale. Neli päeva Käärikul või Helsingis, mis seal vahet? Samasugune ajutine puhkus kiusumaalt. Ainult et võid mängida mõttega asuda pidevalt Soome, Käärikule aga mitte.

On siiski veel kaks suurt vahet välismaa ja metsaülikooli vahel. Üks on keel. Ei ole lihtsalt nii, et käitume sõbralikumalt Soomemaal või Inglismaal. Käitume sõbralikumalt soome või inglise keeles. On viisakusvormegi, mis kõlavad loomulikult keeltes, kus nad on kaua käibel olnud, aga kentsakalt, kui katsud neid üle kanda teise keelde. Nii tuleb ju eesti keeleski kergemini huultele „sorri”, mis süüd ei paiguta, kui „vabandust”, mis nagu sisendaks süü omaksvõttu. Metsaülikool on muu hulgas ka labor, kus arendatakse ja harjutatakse sõbralikumat eesti keelt, kehakeel kaasa arvatud – ja selle tähtsust ei maksa alahinnata. Seda „MÜ-keelset” suhtlemist omakorda on hõlpsam eesti ühiskonda üle kanda kui soome- või ingliskeelset.   

Teine vahe välismaa ja metsaülikooli vahel on eelmisega seotud. Läänest naastes võib end kiusuühiskonnas tunda eraldatuna. Need kenad inimesed seal kaugel, neist on hea mälestus, aga nendega ei saa mõtteski oma eestimaiseid muresid jagada. Nad ei suudaks kiusuühiskonda tajuda, isegi kui valdaksid selle keelt. Teine metsaülikoolis käinu aga suudab.

Eraldatuse, üksilduse tundesse ei tee vahet ainult see, et kellegagi tegelikult oma muresid jagad, vaid ka see, kas sul on kedagi, kellega võiksid mõeldavalt muresid jagada. Seda vist umbes mõtles see kahe aasta eest metsaülikoolis olnu, kes üle hulga aja metsaülikooli juhatuse liikmega rääkides ütles, et ta tunneb end edasi olevat metsaülikoolis.

Kõik see on muidugi lihtsustatud ja idealiseeritud, nii nagu kõik, mis midagi sügavamat esile katsub tuua. Metsaülikoolil on muid sihte kui suhtluskultuuri muuta. Kui ulatuslikult ta neid saavutab, seda on raske hinnata ja veel raskem mõõta. Aga tahes-tahtmata on metsaülikool rajanud vaheastme võõrkeelse sõbralikuma suhtluskultuuri ja omakeelse kiuslikuma kultuuri vahele. Võimatult suure kvanthüppe asemel on metsaülikool arendanud võimaluse vähehaaval eesti põlve uueks luua, orjakiusust välja tuua.