Kivirähk: „Jumala lood” on fännikaup

Päevalehes ilmunud Jumala kolumnid kuldsete kaante vahele kokku kogunud Andrus Kivi­rähale teeb nalja, kui sellest raamatust tõsiselt rääkima hakatakse.

 •• Kui te hakkasite Jumala nime all kirjutama, kas oskasite aimata, et sellest kujuneb selline hitt-tegelane, kes viis aastat hiljem ikka veel lugejat erutab?

No kus ma oskasin! Aga ta hakkas tööle küll kohe, tekitas mõt­teid mulle endale. On hea kirjutada, kui on kindel karakter, mingi mask näo ees. Kehastud ümber mingisse rolli ja see roll hakkab tööle. Omal ajal oli lisaks Oravale veel Elmar Seljanka, aga see on nüüd tühjaks jooksnud. Jumal veel töötab. Tal on olnud ka mitmeid eri etappe, kunagi rääkis ta näiteks väga palju oma vendadest – mutionust ja heeringast. Viimastel aegadel pole nendest juttu olnud, põhiliseks on saanud kahekõned Andres Põdraga. Enne Põtra oli vana Kiivit. Heade tüüpide leidmine on kirjanikul õnne asi.

•• Mille põhjal Jumala tegelaskuju lõite? Ta on teil selline ego­tsentriline, kasuahne ja jõmmi-maneeridega...

Ta on hästi kuri ülemus, selline esimese põlve kapitalist. Ta on natuke ka Orava moodi, kellel on alati õigus ja kes kamandab kõiki. Eks kasutan seal pakse vär­ve ja jämedakoelisemat huumorit nimme, ja see töötab.

Kunagi tegime Mart Juurega „Wremjat”, kus kasutasime ka sellist labasemat huumorit. See on omamoodi väga lahe stiil. Alati ei pea huumor olema väga peen. Eks Jumala kuju loomisel oli ka pühakiri loomulikult abiks, religioon on mul väike hobi. Sealt saab võtta kas või häid tsitaate ja teemaarendusi.

•• Aga kes on need, kes Jumala-naljadest aru ei saa, kristlased või lihtsalt huumorimeeleta rumalad?

Seal on asi huumorimeele eripäras. Ma üldse ei arva, et inimene, kes ei suuda Jumalat nautida, on rumal, tal on lihtsalt teist tüüpi tundlad peas.

•• Kuidas eesti lugejal üldse huumorimeelega lood on?

Kui võtta, et Jumal on küllalt popp ja seda raamatut tahtsid ka teised tegema hakata, mitte mina, siis järelikult on sedasorti huumori järele nõudlust.

Raamat on küll õhuke, aga jätsime mõned lood isegi välja, mis tundusid liiga päevakajalised. Eks ta ongi selline fännikaup, mitte uus rahvuseepos.

•• Kas te Allahi või Muhamedina ka julgeksite kolumne avaldada?

Ei, kindlasti ei julgeks, aga miks me peaksime ennast võrdlema mingi totalitaarse süsteemiga? Nii võiks igalt ajakirjanikult küsida: kas te Stalini ajal ka nii julgelt kirjutaksite? Meil on õnneks piisavalt vaba ühiskond.

•• Kaua Jumal jätkab?

Eks niikaua jätkab, kui tunnen, et sealt midagi tuleb. Praegu ta mõn­da aega veel kirjutab. Mõnikord, kui ma üldse ei tea, mida laupäevasesse kolumni kirjutada, siis on väga hea panna pähe Jumala või Orava mask, ja kohe on ideid rohkem, tuleb kõverpeegeldust. Enda nime all kirjutades peab rohkem vastutama, maski taga saab lora ajada. Tegelikult on huvitav, et „Jumala lood” nii palju ärevust on tekitanud. See on ju lihtsalt jõuluks välja antud suveniirraamatuke Jumala fännidele. Aga sellest humoreskikogust üritatakse alati rääkida väga ideoloogiliselt: Jumal ja kõik värk. See on hästi naljakas.

Andrus Kivirähk

„Jumala lood”

Eesti Päevaleht