Kivirähki miniportreed tölplastest

Ühed arvavad, et inimväärne elu on võimalik vaid väljaspool Eestit, teiste jaoks on elu mõte kaklus.

Andrus Kivirähki uus novelliraamat „Inimväärne elu” on luulevihiku või brošüüri mahtu. Muusikamaailmas nimetatakse selliseid teoseid EP-deks, millega staarid paremaid lugusid publiku ette tilgutavad, et täispikka albumit oleks kergem oodata. 80-leheküljelisse raamatusse on mahtunud kaks olustikulist lühijuttu. Kui tegu oleks kunstinäitusega, võiks kuraator öelda, et autor vaatleb mõlemas teoses tölpluse avaldumisviise ning jätkab varasemates teostes, eeskätt „Rehepapis” ja „Ussisõnades” väljajoonistatud inimtüüpide uurimist. Tõsi küll, üksikasjaliku psühholoogilise portree asemel keskendub autor mõlemal juhul ühele ebameeldivale isiksusejoonele, seda võimendades ja karikeerides. Lõpptulemus on ometi üsna eluline.

Raamatu nimijutus on selline ebameeldiv omadus iha välismaise elulaadi järele, millega käib kaasas põlgus kodumaa vastu. Kuigi Sirje ja Mareti jaoks seostuvad läänelikud väärtused eelkõige palga ja tarbimisega, on oluline ka see, et välismaa ei ole Eesti. „Reeda tütar töötab Norras ettekandjana. Noh, räägitakse, et teeb vahel strippi ka, aga mis siis, niikaua kui oled noor ja sul on, mida näidata, miks siis mitte selle pealt teenida,” kõneleb Maret. „Mõnel inimesel on ikka elus vedanud, aga mina, näed, hallitan siin urkas ja vihastan iga päev närvid krussi.” Muidugi on eestlastel naiste arvates veel see viga, et siinsed inimesed ainult virisevad.