Kiwa: iga olendi tekst on ainulaadne
Mis on kirjutamine sinu jaoks?
Eelkõige ülimalt esoteeriline tegevus. Kasutan isegi sõna “kirjutamine” asemel terminit “tekstistumine”, mis väljendab täpsemalt minu kui meediumi läbi sündivat teksti. Lähtun sellest, et iga olendi tekst on ainulaadne. Kuigi oleks lihtsam sarnaselt enamikuga kirjanikest taastoota äratundmisrõõmu tekitavat klišeed või “algoritmi”, leian, et mulle on antud kirjutav keha (robot) vaid selleks, et väljendada just talle iseloomulikku.
Selline automaatkirjutamise sarnane meetod on vaid üks paljudest, aga minu jaoks kõige arhetüüpsem tekstistumise strateegia, mis loob teatava subjektiivse universaali, ideaalteksti. Enesetsensuur on sel puhul väga tugev ning kõik, mis õige ei tundu, läheb halastamatult prügikasti. Eesmärk on seejuures ökonoomne, olgugi ehk ajakohatult modernistlik: luua sõna või lause, mille mõjuväli oleks totaalne.
Muidugi võib ilmutuslikuks kujuneda ka ükskõik milline muu kirjutusviis, kas või klassikaline uurimuslik töö, refereerimine ja kompileerimine, kuid see ei ole fundamentaalselt võttes kirjutamine, vaid “kirjutamise tegemise” tasand.
11. septembril, enda sünnipäeval, sõidad New Yorki residentuuri. Mis sul praegu käsil on?
Üks planeeritav tekst on monograafia filmi “Hukkunud Alpinisti hotell” teemal. Tundsin kunagi huvi selliste popkultuuri artefaktide vastu, mis avavad end võimalikult paljudel viisidel ning sisaldavad juba algselt endas kõikvõimalikke metatasandeid – sellest tulenevad ka kultusväärtus ja radikaalselt lojaalsed fännisuhted. Eesti kontekstis on “Hukkunud Alpinisti hotell” ainuke kultusfilm ning sajandivahetus oli aeg, mil väga paljud mu tuttavad olid igaüks eri moel selle filmiga dialoogis. Viimasel ajal on Sirbis Jaak Lõhmuse eestvedamisel toimunud diskussioon, et oleks vaja filmiraamatuid, mis Eesti filmikultuuri talletaksid. Just “Hukkunud Alpinisti hotell” ja kogu tema kultuskiht vääriksid esimesena objektiivset käsitlust.
Milline teos sellest kujuneks?
Ma pole veel otsustanud, kas see peaks olema metafanfiction ehk loo ümberjutustus n-ö Rozencrantzi ja Guildensterni vaatepunktist – või hoopis osalusvaatlusel põhinev tekst. Viis-kuus aastat tagasi oli mul nimelt ilma kindlate piirideta psühhokunsti aktsioon nimega “0laf Andvarafors Projekt”, mis seisnes selles, et käisin ringi ja kujutasin ette, et olen Maale sattunud tulnukrobot 0laf – eesmärgiks oli sellesse ise maksimaalselt uskuma jääda. Muidugi kirjutasin ka siis, aga need tulid üsna hermeetilised tekstid.
Midagi veel?
Teine, pooleli olev tekst on piiripealne ulmeteos, mille peateemaks psühhoarhitektuur – kuidas ruum ja ümbrus mõjutavad psühholingvistilisi sündmusi inimajus ning vastupidi. Lähtekohaks on tõdemus, et olemine algsel kujul ei ole keel, küll aga on keele tunnustega keskkond või maailm – kõne on kuskil seal vahepeal.
Majad ja ehitised on konkreetsed ning materiaalsed asjad, nende ideed on aga parimal juhul suuremad kui nad ise – sellest tuligi idee luua teatav arhitektuuriline düstoopia. Sest seda asja ei saa nii jätta, et digitaalne virtuaalsus oma võimalustega loob küllaltki magedaid maailmu, aga teksti virtuaalsus, mis peaks meie tänapäeva “nina-vastu-reaalsust-ühiskonnas” olema oluline teistsuguse kogemuse saamise võimalus, suudab vaid sedasama ühiskonda reflekteerida ning jääb siis toppama.
Räägiksid ehk mõnest varasemast residentuurikogemusest ja sellest, kuidas see su loomingusse on kanaliseerunud?
Talvel resideerusin Nepalis ja Tiibetis, mille tulemuseks olid isikunäitus “High on Nothing” ArtDepoo galeriis ja kuraatoriprojekt “1 reaalsus 1 error” Vaal-galeriis. Enne olin praktiliselt loobunud galeriitegevusest, mis on eksperimentaalkunsti jaoks liiga kanooniline ja mugav formaat. Seekord nõudsid aga mõlemad kontseptid galeriikesksust.
“High on Nothing” tegeles formaalloogiliste mõtteoperatsioonide abil tühjuse või vaikuseni jõudmisega. “1 reaalsus 1 error” sedastas, et on olemas empiiriline reaalsus, mille suhtes iga sündmus on süsteemi muutev error, mis teisendab, taastoodab või laiendab seda, olles reaalsusemasina enda tootlus – süsteemi enda animeerivast jõust tekkiv viga. Pakkusin välja integraalse vaate, mis rõhutab süsteemi ehk voolu ning katkestuse ehk error’i empiirilist mittelahutatavust.
Meenub veel üks residentuur Põhja-Norra mägedes, kus toimus interdistsiplinaarne vaikuseteemaline õpituba. Mägedes oli vaikne nagu ikka, ainult et asjaosalised vaterdasid liiga palju vaikuse teemal. Mina eraldusin üsna pea ning põhiliselt salvestasin kontaktmikrofonidega vaikust, s.t kuuldamatuid helisid – näiteks üritasin lindistada vee jäätumise ja sulamise heli. Töö käigus jõudsin isikliku suhteni vaikusega – vaikus on seal, kus lõpeb strukturaalne jagatavus.
Avant-pop-, mikro-, eksp- ja Y-kirjandus – mis need on ja kuidas sinu tegemistega seonduvad?
Eksp-iga seoses tsiteeriksin Zhuangzid: “Täiuslikul inimesel ei ole “mina”, inspireeritud inimesel ei ole teoseid, targal inimesel ei ole nime.” Ning eksperimentaalset teksti ei saa mingiks stiiliks nimetada. Eksperimentaalseks võinuks ju nimetada ka Jaan Krossi tegevust, kui ta iga päev, nagu ikka, üheksast viieni kirjutanuks – ainult mitte laua peal, vaid laua all.
Avant-pop on seevastu kõige programmilisem ettevõtmine, ühtlasi kõlav kaubamärk. Mikrokirjandus viitab nihetele ja tegevusele teksti süvatasandil. Y-kirjandus on termin, mille on võtnud kasutusele kirjandusteadlased, tähistamaks seda käputäit eksperimentaalsemaid kirjutajaid, kes meil siin vabariigis on.
Aga ma ei pea end eriti heaks teoreetikuks ega oska iseennast kuhugi paigutada, ei põe ka CLS-i (kompulsiivse sildistamise sündroom). Kirjutades ei arvesta ma eriti konteksti, seda, millist kirjandust oleks vaja. Kunstnikuna olen seevastu enam programmiline konjunkturist. Kui mulle ka õudselt meeldiks lõuenditele värvi pritsida ja psühhogramme sodida, ma ikkagi ei teeks seda, kuna see oleks liiga mugav ja poleks absoluutselt tänapäevane.
Vastavalt kontekstile või meediumile on pseudonüüm “Kiwa” läbi aegade teisenenud – “Ki wa”, “KIWA”, “Ki:wa” jne – tähistades ka erinevat liiki autorsust. Oled nimetanud seda meediagrafitiks...
Meediagrafiti oli nn sotsiaalne skulptuur, meediakriitiline makroprojekt, mis seisnes selles, et jäädvustada silt “Ki:wa” võimalikult paljudesse kohtadesse meedias. See kestis vahelduva eduga seitse-kaheksa aastat ja on nüüdseks lõppenud, lõppakordiks olid mõned täielikus antistiilis ülesastumised televisiooni otse-eetris. Antistiili all mõtlen toimiva ühiskonna sotsiosümboolse võrgustiku õõnestamist.
1990-ndate keskel, kui meediagrafitiga alustasin, oli meediamaastik muidugi hoopis teistsugune, alles arenemas kapitalistlik-propagandistlikuks, ning sotsiaalse kunstnikuna tundus mulle ülioluline seda ära kasutada. Tänapäeval oleks vaja hoopis teistsugust meediadekonstruktiivset tegevust, sest meedia on nüüd palju salakavalam.
Kusjuures on märkimisväärne, et meedia-grafitit tõlgendati edevusena, sest minu jaoks oli see pigem nime, välimuse või kuvandi “annetamine” avalikuks kasutamiseks, et ise sellest “neetud osast” lahti saada.
Kas tähistajast “Kiwa” võiks siis saada ka midagi säärast nagu “Luther Blissett”, s.t kas mõni teine füüsiline isik võiks sinu tiitlite all tekste avaldada? Ehk oleks see viis saavutada surematust?
Mul ei ole tahtmist mingi suure ja programmilise asjaga tegeleda. Tähistajast “Kiwa” võiks saada küll vabakasutuses olev pseudonüüm või siis võiks “Kiwa” sooritada sümboolse seppuku nagu Luther Blissett. Võib-olla ongi just nüüd paras hetk, et kuulutada avalikult silt “Kiwa” vaba- ja ühiskasutuses olevaks.
Olen sellest nimest ja sellega kaasnevatest tähendustest tüdinenud. Jaan Kaplinskit parafraseerides: paneksin hea meelega “Ki” ja “wa” nagu kaks kohvrit käest maha. Kuid plaadifirma Robodada muusikuna jääb igatahes alles esitaja “Kiwanoid”.
Kirjanik vs. kirjutaja, muusik vs. helide-tekitaja, kunstnik vs. kujundite looja. Kas määratled end pigem viimastena ning on neid rolle ka institutsionaalselt ja sotsiaalselt raskem põhjendada?
Kahtlemata on näiteks teksti ja helide tasand huvitavam hetkest, mil selgub, et väljund ei pea olema selline piiratud vormiline manifestatsioon nagu kirjandus või muusika. Kellegi jaoks seda põhjendada on aga mitte ainult raske, vaid kohati täiesti võimatu. See on paradoksaalselt öeldes egovaba egotsentriline kõne. Ning egotsentrilise kõne olemasolu kinnitab seisukohta, et igal kõne vormil on oma süntaks ja sõnavara. Seega räägime “privaatkeele” loomisest ning lülitustest või hajusatest üleminekutest selle kommunikatiivsuse ja suletuse vahel.
Lõppkokkuvõttes moodustab aga kogu teksti- ja infovoog n-ö ASCII-Buddha, kujutise tähtedest, mis näitab, et kõik tekstid on mingil moel üks ning nendest saadud teadmine on illusioon. ASCII-Buddha kujutis on nagu reaalsuse loor me silme ees ja tühikutest tähtede vahelt paistab looritagune tühjus...
Mis asi on “tehnošamanism”, millega sul väidetavalt pistmist on olnud? Šamaan kogukonna funktsionäärina toimib ju üldise hüve mõistest juhituna, tehnoloogiakesksus ja automatiseeritus aga paistab muutvat vahendliku ja allutatu omaette eesmärgiks.
Tehnošamanism oli 1990-ndate tehno-optimismi “hurraa”, mille raames DJ oli tõesti “kogukonna funktsionäär”.
Šamanistlik maailmavaade ning sotsiaalne funktsioon aga eeldavad selle taga olevat väga isiklikku suhet hingestatud ilma. Väikesed helid on salapärased, nende kuulamine on ka justkui vaimude kõnetamine. Kui nüüd kuulata loodushelisid ning suhtuda loodusesse kui elusolendisse, siis minu jaoks isiklikult ei ole ebaloogiline minna sujuvalt linna- ja masinahelide kuulamise peale üle.
Mulle meeldivad näiteks väga uusminimalistliku microsound’i heliloojad nagu Taylor Deupree, kes on loonud terve uue muusikalise keele, mis ei sarnane ühegi varasema muusikastiiliga, aga mida on mõjutanud ilmselgelt macbook’i adapteri vaevukuuldav sirin. Isiklik kogemus võib seega katalüseerida midagi, millest on ka teistele “kasu”.
Masina metafoor inimese, looduse või ühiskonna kirjeldamiseks pärineb juba uusajast. Mille poolest on sellised võrdlused praeguseni viljakad?
Ihamasinad toodavad ikka iha, kapitalismimasin toodab ikka kapitalismi, tekstimasin “tekstistub” ikka... Ilmselt leidub vähe võimalusi avastada mingeid uusi ja enneolematuid kirjeldamisviise, mistõttu tuleb edasi arendada juba olemasolevaid. Traditsioon ei välista ju originaalsust.
Sinu teos “Roboti tee on nihe” ei paista nähtavasti paljudele lugejatele kuigi “vastutulelik”. Näib nõudvat märkimisväärset lugemust ja energiakulu, et suuta sellega üldse haakuda...
Nagu palju enne mind on öeldud: tahtsin kirjutada raamatu, mida sooviksin ise lugeda. Olen nõus, et see nõuab lugejapoolset vastutulelikkust, kuna murrab üle mõistetavuse ja immanentsi kuhugi “teisele poole”. Aga vastu peaks ta pakkuma lugemismõnu – “kangelasema toitepiima”. Sellele aga, kes ütleb, et tegu on lihtsalt arusaamatu jamaga, vastan Vaino Vahingu sõnadega: “Eks loe siis Kaugveri.” Mina ei ole süüdi, kui lugejal ei ole piisavalt tausta, ning kui äärmuslik näide tuua, siis täiesti kirjaoskamatu inimese jaoks on ju iga raamat arusaamatu, seega vaenulik objekt.
Rääkisin juba eelnevalt kontsentreerituse printsiibist. Üks ideaallause võiks olla semiootiliselt üleküllastatud ja tekitada sama palju assotsiatsioone, kui muidu saadakse tervest romaanist. See vastandub n-ö tavakirjandusele, mida sümboliseerib Bretoni sürrealismi manifestist laenatud tüüplause “Markiis väljus kell viis” – olmeigavuse kontsentratsioon, lause, mis ei väljenda tõesti mitte kui midagi peale selle, mida otse ütleb.
Kuidas seda raamatut on veel tõlgendatud?
Üks kirjandusteadlane kirjutas just “Robotist” oma lõputöö, milles ta luges seda üsna empaatiliselt ning muidugi hakkas sealt leidma igasuguseid tähendusi, mida mina sinna ise teadlikult sisse ei kirjutanud, aga mis tuletusid täiesti loogiliselt. Samas jättis ta lugemata just kõige pealmisema tasandi, mis seal läbitungimatu plastpinnana samuti tähenduslikuna olemas on.
Nii et mõnes mõttes olen lootusetus olukorras. Ma võin küll progeda ideaalteksti, aga ei suuda progeda ideaallugejat. Lugejaskond on põhimõtteliselt olemas, aga nii algusjärgus asja puhul nagu eksperimentaalkirjutus saavadki nad olla vaid mingi poolsegane ja müstiline hajutatud sekt.
Publik on nagu tasu, aga ma arvan, et töö eest ei pea tasu ootama. Eriti südamest ja maksimaalselt hästi tehtud töö eest.
Linnart Mäll on iseloomustanud budistlikku õpetust ja traditsiooni kui tekstide genereerimise mehhanismi ning dharmaratta käimapaneku jutlust kui selle “masina” käimalükkamist. On see mõte sind kuidagi mõjutanud sinu pöördumises orientaalse müstika ning nulli, eimiski, olematuse ja tühjuse teemade poole?
Kui rääkida religioossusest, siis mu lastetuba oli tänu emale üsna budistlik – mida olen tagantjärele hakanud üha rohkem hindama. Teismelisena tekkis minus esmalt sügavam huvi maausu, siis šamanismi vastu – peamiselt mässulise reaktsioonina 1990-ndate algul jõudsalt levinud pseudokristlike sektide (Elu Sõna jms) vastu. Seejärel aga hakkasin huvi tundma kõigi usundite ühis-osa vastu. Pärast Tiibeti-kogemust on mu suhe šamanistlikesse ja budistlikesse “strateegiatesse” muidugi veidi ambivalentne – et kas tasub ikka lasta kodanikuallumatuse ja vägivallatu vastupanu korras lihtsalt tankil endast üle sõita...
Nii et ma ei ole “pöördunud orientaalse müstika juurde”, see maailmanägemus on olnud minuga algusest peale nagu kaks jalga või juuksed või valged hommikud – nagu instrument või eeldus, mis on kingitud mingi eesmärgi jaoks. Null-eimiski-olematus-tühjus on aga vaid spekulatsioonid, madhyamika-budismi kanooniku Nagarjuna – ka šamanismi – järgi ei ole mingit mõtet taolise egot erutava “mulli ajamisega” tegeleda. Need on teemad, mis on liiga suured või liiga väikesed ega aita meid siinses maailmas toimivate vaimsete olenditena eriti edasi. Et ma kunstnikuna sellega tegelen, on pigem sotsiaalne tants ja osa protsessist, mille tulemused ei ole ennustatavad. Toetudes veel ühele autoriteedile: “On olemas ainult need teed, mida südamega käiakse.”
kiwa
•• sünd 11. septembril Tartus
•• Õppinud skulptuuri Tartu kunstikoolis ja Eesti kunstiakadeemias; maali Tartu ülikoolis
Tekste:
•• “Lastehaiglast põgenenud mängusasjad” (Eesti Keele Sihtasutus, 2002); “Roboti tee on nihe; Salatühik” (Eesti kunstimuuseum, 2004), “Metabor: skid mark of the force before the shape” Kiwa, 2005)¸ “Kangelasema toitepiim: miip-, mikro-, eksp-kirjanduse antoloogia” (koostaja ID Salong, 2006)
Valik isikunäitusi:
2007:
•• “Laborüng ja igavese tagasituleku teed” (koos Tõnis Vindiga), Rael Artel Gallery, Tartu 2004:
•• “Hlör U Fang Axaxaxas Mlö” /heliinstallatsioon/ (Rael Artel Gallery, Pärnu)
•• How Are Connected Displacement & Machines of Purity” /installatsioon/ (koos Tillamook Cheddariga, Beauliau galerii, Gent)
“Illegal Antistyle” /maalid/ (Vaal-galerii, Tallinn)
•• “Friik Null” /maalid, installatsioonid/ (Tallinna linnagalerii, Tallinn)
•• “Ma olen tsitaat” /foto- ja heliinstallatsioon/ (koos A. Lõo & M. Kleisiga, Y-galerii, Tartu)
2003:
•• “Siin- ja edaspidi autori märkused” /maalid, digiprindid/ (Teatrigalerii, Pärnu); “Friik Null” /maalid, installatsioonid/ (Kondase keskus, Viljandi)
•• Lisaks hulk osalemisi (rahvusvahelistel) grupinäitustel ja festivalidel.
