Kjell Westö: me pole ajaloost õppinud

Soomerootsi kirjanik Kjell Westö käis Eestis tutvustamas oma uut Põhjamaade kirjandusauhinna võitnud romaani „Terendus 38”.

Kjell Westö, olete ajakirjanik, kellest sai kirjanik. Kas ühest kirjutamisviisist oli teise raske üle minna?

Töötasin ajakirjanikuna üsna noorena, aastatel 1982–1989. Olin reporter, kuid tegin toimetuses ka teisi töid, näiteks küljendasin. Juba lehes töötamise ajal kirjutasin luuletusi. Ajakirjandus ja luule mahtusid hästi mu ellu, sest luule on ju artiklite vastand. Hiljem, kui hakkasin kirjutama lühijutte ja romaane, oli seda ajakirjanduse kõrvalt raske teha. Mind ajas päris vihaseks, kui hakkasin kirjutama lühijuttu ja algus kiskus kohe artikliks.

Kirjanikuna olid mu esimesed tööd kaks lühijuttude kogumikku. Kui pärast neid alustasin romaani, tekkis mul kirjutamiskramp. Romaani kirjutades olin hädas ja mõtlesin, et äkki minus polegi kirjanikku. Ent siis lahendasin oma mured ja sain romaani valmis. Siis tuli järgmine raamat ja siis juba „Lang”. Pärast seda oskasin keskenduda.