Klaasi saatus on puruneda

 (1)

Laura (Ester Kuntu) suure kurbuse ja rahu kujutamine mõjub täpselt ja usutavalt.
Laura (Ester Kuntu) suure kurbuse ja rahu kujutamine mõjub täpselt ja usutavalt.Foto: Siim Vahur

„Klaasist loomaaed” on intellektuaalselt värvikas ja verbaalselt hoogne, ent sisult masendav lavalugu.

USA klassiku Tennessee Williamsi näidend on äärmiselt tundliku ja hapra koega. Praktiliselt iga repliigiga võib vaatajat väga palju mõjutada, aga ka mõjutamata jätta. Selles lavastuses on mindud mõjutamise maksimumini.

Kui vaadelda VAT Teatri tükki ühena EMTA lavakooli 27. lennu diplomitöödest, siis on „Klaasist loomaaed” nii dramaturgiliselt kui ka lavaliselt täielik vastand koosluse eelmistele tipptöödele „Torm” ja „Ekke Moor”. Need olid rõhutatult mängulised, tinglikud, hüperaktiivse lavaliikumisega ning soliidse mahu ja koosseisuga. Nende taustal on „Klaasist loomaaed” nagu torm veeklaasis: intiimne, vaoshoitud, staatiline, aga ikkagi armas. Nii põhjalikku kontrasti arvestades on isegi kahju, et selles psühholoogilise teatri meistriklassi töös sai 27. lennu 11 tublist ja omapärasest noorest näitlejast osaleda kõigest kolm.

Edasi lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel
Tutvu maksevõimalustega >>
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare