„Klass” ja „Riigimehed” – traagikat ja satiiri
Pikast mängufilmist televisioonidraamaks arenenud „Klassiga” on juhtunud kummaline asi. Mängufilmis torkas silma näitlejatööde kohatine abitus. Stseenide ülesehitus mõnes kohas lonkas, dialoog ei sujunud, ka noorte näitlejate loodud rollide psühholoogiline põhjendatus polnud alati tasemel. Nüüd, tehes sama teemaga ja paljuski samade tegijatega telesarja, on tulemus kuidagi pingevabam. Mitte et loo ehitamise ja kaadri kompositsiooniga ei pingutataks, kuid tulemus on ühtlasem.
Telesarja esimene osa, mille lavastas filmi „Klass” lavastaja Ilmar Raag, räägib juba tuttava klassi tüdruku Kerli (Triin Tenso) loo, räägib tärganud südametunnistusest ja võitlusest õigluse pärast. Vahest on lugu lühem ja pretensioonitum, kuid see on näitlejarollidega täidetud iga toll. Ärakukkumist on vähem kui filmis.
Ka sarja teine osa koolitulistaja Joonase isast Margusest on sisukas vaatamine. Margus Prangel mängib siin dramaatilise rolli, kus segunevad süü, abitus ja meeleheide. Tegijate välja pakutud kangelastele on põhjust kaasa elada. On staarid, kellel on eeldusi rahva hinge pugeda.
Seoses teledraamade rolliõnnestumistega meenub Kanal 2 programmidirektori Olle Mirme jutt draamasarjade võidukäigust hiljutisel mängufilmikonverentsil. Tõepoolest, televisiooni jaoks tehtavad lavastuslikud mängufilmid kõnetavad ühiskonda praegu märksa rohkem kui meie filmitoodang. Kuigi televisiooni ja filmi vastandamine või kõrvutamine on kuidagi sisutu. Üks tuttav härra ütles, et televisiooni ja kino ainus põhimõtteline vahe seisneb selles, et ühel juhul saab vaataja minna külmkapi juurde võileibu ja õlut tooma, teisel juhul mitte.
„Klassi” pildikeelest. See on väljapeetult depressiivne – selline noore sihtrühma tundetoonile vastav. Vahest ainult ühest teise osa stseenist, kus Margus viinapitsile killu leiba peale haukab, käib lisaks masendusele läbi ka väike huumorisäde. Olgu lugu kui tahes traagiline, vaatajale on vaja anda hingamisruumi. Õiges toonis huumor ei mahenda, vaid hoopis kasvatab traagikat.
Riigimehele vunki juurde!
Käsikirjad on alatasa murelapsed number üks. Ent telesarjade „Klass” ja „Riigimehed” käsikirjad pole üldsegi pahad. Vastupidi, terve jao aeg suudetakse looga täita. Näitlejatel, operaatoril, lavastajal ja monteerijatel on, mille kallal vaeva näha.
„Riigimeeste” üldiselt ladusale stsenaariumile võib ette heita heade komöödiakonksude kasutamata jätmist. Millegipärast peljatakse asetada teos igihaljasse Plautuse ja Terentiuse traditsiooni ja näpata sealt paar head stseeni.
Taavi Teplenkov mängib suurepäraselt välja noore ennast lõhki laenanud inimese abituse, mis peegeldub vilavates silmades. See aga ei tähenda, et vaatajad peaksid ilma jääma stseenidest, kus komöödia peakangelane kohtub oma võlanõudjatega. Löödagu näiteks lahti Molière’i draamateoste kogu, seal on selle stseeni õige mitu head lahendusvarianti. „Riigimeeste” koomiline konflikt oleks oluliselt teravam, kui mängus oleksid veel ka võlanõudjad ja nendega juhtuv.
Kui aga hoolimata žanrierinevusest küsida, kumb sari on parem, pole vastust kerge anda. Eks ole ka loomulik, et ühe maja sees on enam-vähem ühtne tootmiskultuur ja oskus visuaalset kujundit ekraanile manada. See muidugi ei tähenda, et vaatajad peavad sama arvama. On ju need teosed adresseeritud eri vaatajatele.
Mis need on?
ETV uued sarjad
„Riigimehed”
•• Stsenaarium: Ott Sepp
•• Režissöör: Kaaren Kaer
•• Osades: Taavi Teplenkov, Jaak Prints, Gert Raudsep, Külliki Saldre, Allan Noormets, Märt Avandi jt. Produtsendid: Tõnis Leht ja Gerli Veermäe
•• Alates 31. oktoobrist kl 20.30
„Klass: elu pärast”
•• Režissöörid: Ilmar Raag (1. ja 7. osa), Gerda Kordemets (2. ja 5. osa), Liina Paakspuu (3. osa), Priit Valkna (4. osa), Marek Miil (5. osa)
•• Stsenarist: Margit Keerdo
•• Kunstnik: Mari-Ann Mardo
•• Produtsent: Gerda Kordemets
•• Alates 6. novembrist kl 21.40
