Klassika igavene kaasaeg
Kreeka mütoloogia kaunite inimkujuliste jumalate kõrval on üks naljakas olend, kellel oma kitsejalgade, sarvede ja karvase tagumikuga nagu ei tohiksiki olla asja väärika Olympose seltskonna kõrval. See on karjuste jumal Paan. Ta elab Arkaadias, põõsaste ja puudega kaetud mägialal Kesk-Kreekas. Need mäed pole karmid ja järsud nagu põhjapoolsetel aladel, vaid pehmelt kaarjad ja seepärast nimetatakse neid ka Hera rindadeks. Kas just rindadel elamise pärast, aga kreeklaste jaoks oli Paan himur tegelane, kelle suurimaks kireks oli taga ajada ilusaid tüdrukuid. Ja kohapeal olid need kõigepealt metsade-jõgede-allikate haldjad, nümfid.
Kuna Paani välimus polnud suurem asi – vähemalt kreeklaste meelest, kes eelistasid ilusate peente näojoontega jumalaid – siis võis ta nümfide meelitamisel loota peamiselt oma muusikalisele andele. Paaniflööt või täpsemalt paanivile (kr. syrinx) oli võrgutamiseks suurepärane vahend. Selle vilepilli igatsust täis kõla oleks pidanud pehmeks muutma ka kõige tõrksama näitsiku südame. Tegelikult aga Paanil eriti õnne polnud. Nümfid põgenesid ta eest ja harva, kui tal õnnestus mõni habras kaunitar oma karvastele säärtele istuma saada.
Paaniflööt ja laulvad karjused
Ka paaniflöödi sünnilugu seostub tõrksa nümfiga, kelle nimi oligi Syrinx (st. vile). Et pääseda teda jälitava kits-jumala eest, palus nümf muuta end pillirooks. Igatsust ja iha täis Paanil ei jäänud muud üle, kui murda eri pikkuses pillirootorusid, kleepida need vahaga kokku ja siis loodud pillil oma igatsus välja elada. Paaniflöödi (või õigem oleks öelda – paanivile) erakordselt veetlev kõla andis Paanile julgust koguni jumal Apolloniga pillimängus võistelda. Ja Paan võitis isegi särava Apolloni heledakõlalist lüürat! Ateenlased austasid Paani sellega, et ehitasid talle Akropolise jalamile templi ning korraldasid tema auks tõrvikuvõidujookse. Tänutäheks oli Paan abiks võitluses vaenlastega, ajades vastastele hirmu peale. Ta ehmatades vaenlasi äkilise karjatuse ja kisaga ja nii tulebki paaniline hirm .
Paan oli karjaseluule sünni juures. Kreeka bukoolika (st. lehmakarjuste laul) on üks paljudest kirjandusliikidest, mida antiik on järelpõlvedele andnud. Bukoolika viib meid idüllilisse loodusesse, kus karjased laulavad oma kiindumistest ja igatsustest. Selline luule tekkis ajal, kui kirjandusest taandus ühiskondlik temaatika ja luuletajad süüvisid rohkem oma tunnetesse. Niisiis oli see ka üks eskapismi (nn. päästva põgenemise) ilminguid loomingus. Bukoolika varasemaks esindajaks oli Theokritos (umb. 316–260 e.Kr.). Tema idüllilistes poeemides kohtame karjuseid ja põllumehi, kes mängisid pilli, laulsid ja võistlesid luuleoskustes. Raske uskuda, et kreeka karjused tõesti sellised olid, kes pidasid haritud vestlust luuleküsimustest ja õhkasid armuvaevas. Vilepillimäng ja võistlused olid aga kindlasti folkloorselt omased nii kreeka kui ka kõigi teiste maade karjustele. Kuuleme ju ka eesti karjaselaulust: "Tegin mina pilli pajukoorest".
Hinge ja looduse pastoraal
Bukoolika ladinapäraseks vasteks on pastoraal. Rooma kirjaniku Vergiliuse karjaseluule viib lihtsasse, idüllilisse ja elukaugesse õnnemaailma. Pole ilmselt juhus, et just sellest maailmast pärineb Vergiliuse "Bucolica" 4. poeemi (e. ekloogi) teema, mille sisuks on uue ajajärgu sünni alguse kirjeldus. Seda tähistab poisslapse sünd, kellest peab saama kogu maailma päästja ja kes toob tagasi kuldse ajastu. Vergilius kirjutas teose umb. 40 aastat enne Kristuse sündi ja kristlased pidasid seda Lunastaja sünni ettekuulutuseks. Keskajal sai pastoraalne temaatika tähtsaks kristlikus mõttemaailmas: loomade karjataja asemele tuli ainult hingekarjane ( pas-tor tähendabki ladina keeles karjane ). Nii on Kristus karjane ja inimesed tema kari, mille keskel peaks valitsema rahu ja harmoonia maailm.
Pastoraalne poeesia kestis euroopa kirjanduses läbi sajandite. Peale luuletuste on loodud ka pastoraalseid romaane ja näidendeid. Karjaseluule ise keerleb aga oma kindlas meeleolude ja teemade ringis. Ta väljendab igatsust millegi kättesaamatu ja möödunu üle, unistust armastusest ja rahust, mis on kadunud. Selliselt loodud maailm on kindlasti primitiivne. Igatsus saada uuesti tagasi kuldsesse aega või Eedeni aeda võibki paista naiivne. Aga siiski – ka kõige paadunum küünik peaks olema mõnikord mõelnud sellest, kuidas saada ära edevuse laadalt , pääseda ümberringi vohavast vaenust, kasuahnusest, korruptsioonist ja allakäivast moraalist. Seega ei tohiks pastoraalse poeesia peamine tundetoon ka tänapäeval lootusetult võõras olla, kuigi see luuleliik ise pole modernsel ajastul populaarne ja postmodernsel ajal võiks tunduda lausa kohatuna. Puudub ju seal igasugune pragmaatilisus, shokeerimistaotlus, tehnitsism ja skeptiline irve – need praeguste kunstiliste väljendusvormide lemmikud.
Samas, ilma bukoolilise luuleta oleks tundemaailm vaesem, nagu jääks ilma Paanita vaesemaks ka kreeka jumalatemaailm. Niisiis, kohtumiseni Arkaadias!
