Klassikaline idüll kormoranidega
Mereäärse kodu õuel rootsipunases majakeses ja selle terrassil saab süüa perenaise valmistatud ja ette kantud toitu ning nuusutada peale merelõhna. Miljöö poolest on koht tõepoolest täiuslik. Komando sattus einetama lauspäikeselisel pühapäeval, kui augustilõpu päike veel päris hästi soojendas (nii meid kui ka eemal kivil passivat kormoranipaari). Ent sellise klassikalise idülli võiks täiesti vabalt vahetada ka sügistormi ajal vitriinakna taga istumise ja lainetemöllu vaatamise vastu. Või talvise rahu väge täis lume- ja jääväljavaate vastu...
Iga päev uus menüü
Kuid tagasi päikeselisse augustipäeva. Kohale jõudes võtab perenaine meid vastu sõnumiga, et kalamehed on püüdnud talle seitsmekilose lõhe. Nii siin asi enamjaolt käibki: püsivat menüüd pole ja süüa tehakse sellest, mis kalur või jahimees on kodukandist kätte saanud. See tähendab, et toit on värskemast värskem.
Kuniks lõhe ahjus küpseb, saame lauale eelroaks krevetisalati (89) ja kõrvale ka isuäratavalt lõhnavad kuklid. Salat ja sõrmesuurused krevetid selles on igatahes korralikud, aga peab olema ettevaatlik, et eelroast kohe kõhtu täis ei sööks...
Ka toidunõud leiavad komando heakskiidu. Varsti hakkavad lauale saabuma kartulid, salat, oma kandi metsast korjatud seentest kaste ja lõpuks ka kala. Praad (195) taldrikusse tõstetud, pälvib kõige soojemat (või noh täiesti tulist) vastuvõttu seenekaste. Aga ega muudki toidud maha jää. Kogu taldrikutäis on aus ja hästi tehtud. Natuke oleks kala võinud olla maitsekam-soolasem, ent see ei takistanud taldrikuid tühjenemast.
Kohv (25) on samuti hea ja õnneks pole ka õunakoogi viil (49) kopsaka prae otsa liiga suur.
Mis puutub teenindusse, siis nagu ei ole siin menüüsid, nii pole ka ettekandjaid. Selle töö teevad ära perenaine ja peremees, kes lisaks räägivad külalistega maha pikad jutud ja teevad ühemõtteliselt selgeks, et külalised on nende kodus teretulnud. Olgu ainult teadmiseks, et neile tuleb enne minekut ette helistada ja aeg kokku leppida.
