Lärmakas polüfoonia

Avamisõhtu kujuneski absurdiobjektide ja arvutimuusika omavaheliseks kakofooniliselt lärmakaks polüfooniaks, millesse lisasid oma helisõnavõttudega värskemat jõudu Kiwa, Andres Lõo, Tencu ja teised. Kontsert-näitus oli selle asja nimi, mis hakkas vaikset maiõhtut Viinistu sadamas enne pimedat lõhki käristama. Kõik see tuli nagu tuttav ette.

Toimus ju 1975. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi aulas midagi sarnast – Sven Grünbergi tollase ansambli Mess kontsert, mille lavakujunduse täitsid samuti Kaarel Kurismaa heli- ja valgusinstallatsioonid ning mis lõpuks kujuneski valgushelkide ja helide vestluseks.

Kurismaa irooniline ning sulnilt sarkastiline objektilooming on aga alati kurku kinni jäänud valitsevatele kunstipaavstidele ja parteiideoloogidele ning see oli põhjus, miks laiem publik tundis teda kuni 1990-ndateni peamiselt maalijana. Siis haaras uus aeg ta objektid endaga tänulikult kaasa ja kannab siiani neid noorema põlve reibastel õlgadel ühelt näituselt teisele.

“Ansambel Mess reloaded” Viinistus kujunes muidugi vähe karmimaks etteasteks kui kunagine, seda juba vägevate detsibellide poolest, mis peletasid publiku kõrvalmaja kohvikusse, nii-öelda kuuldekaugusele. Sealt oli hea tõdeda, et ka Grünbergi idamaist meditatiivsust asendab ootamatu järg – stiihiline, ennast tühjaks röökiv skisomaailm; poolus, mis alati sisaldunud ka Kurismaa kõmisevates objektides.

Ses mõttes kuuluvad Kurismaa ja Kiwa ühte, modernismi agooniast koosnevasse maailma. Üks neist oli noor siis, kui see algas, teine on saanud täiskasvanuks ajal, mil tõepoolest keegi ei usu enam, et Elvis on elus.

Üle saja aasta Eesti maalikunsti muuseumis

Kogu üritusele moodustas vaikiva tausta kollektsioon kunstist, mille väärtuse üle on vaidlused juba lõppenud – Eesti kunst Maybachist Mäetammeni. Seega tublisti üle saja aasta Eesti maalikunsti on endale kodu leidnud endises Viinistu sadamahoones. See on praegu Eesti kunsti suurim püsiekspositsioon, mis peaks olema piisav põhjus väljasõiduks kodusest ringist. Kuni Kadrioru moodsa kunsti muuseum on alles ehitamisel, on just see paik parim kohtumiseks algupärandiga.

Suur osa sellest, mis olude sunnil kügeleb Tartu ja Tallinna kunstimuuseumi hoidlates, on Jaan Manitski kunstihuvi toel pääsenud valguse kätte tema muuseumis. Kuid Viinistuski pigistab king samast kohast, näidata oleks küll ja veel, kuid ekspositsioonipinda napib. Aga kuuldavasti on juurdeehitused tulekul. Nagu ka kunstimuuseumi esimene sünnipäev 15. juunil, mida plaanitakse tähistada pidulikult ja põhjalikult.