August Gailit kirjutas 1919. aasta eesti kunsti ülevaate-näituse puhul: "Nii mõndagi meest, keda oleme kujutavas kunstis ülendanud kindraliks, võime need niisama südamerahuga alandada reameesteks... Kas Kristjan Raud pole sõjaaegne kapral saksa sõjaväest, kes istub vooril sigarit suitsetades ja loeb ikka oma armsat Gartenlaubet. Midagi ei huvita teda, miski ei ärrita teda... Kas Nikolai Triik pole ses eshelonis kui Vene aegne soldat: tuim, pedantlik, kes sammub iseteadlikult uulitsakividel."

Vähem räige polnud oma hinnangutes ka August Alle. Igal juhul kahvatub tänane kunstikriitika oma leebuses tollase noorte vihaste literaatide hävitava hinnangu kõrval. Oma kunstiklassikuid oleme ikka enamasti vaadelnud ühtse parnassil peesitava seltskonnana, kuid tegelikult põrkusid omal ajal nii kunsti tõekspidamised kui ka põlvkonnad.

Koos Köleriga kadus akademism

1899. aastal suri Johann Kö-ler – eesti rahvusliku kunsti alusepanija. Aastaarv on tunnuslik: Köler viis hauda kaasa 19. sajandi akademismi, andes teed uue sajandi põlvkonnale, kes orienteerus juba akademismijärgse kunsti vooludele.

See põlvkond oli sündinud 1860.–70. aastatel. Kõik nad olid pärit talupoegade perekondadest, kust nad kohutava tahtejõuga pürgisid kunstiharidusele. Kuna ainus kunstielu väljund oli saksa ja vene kunst, siis tuli teha valik. Peamiselt orienteeruti kahele koolile – Düsseldorfi Kunstiakadeemiale ja Peterburi Stieglitzi Kunsttööstuskoolile. Tüüpilised on siin kaksivendade Kristjan ja Paul Raua ning Ants Laikmaa õpinguteed.

1900.

aastal avanes Laikmaale Pariis ja impressionistid. Tema pani aluse ka rahvuslikule kunstiharidusele, avades 1903. aastal oma ateljeekooli.

Kristjan Raud seevastu valis Saksamaa ning tema rahvusromantism oli kantud põhjamaisest hingusest. Omamoodi katalüsaatoriks osutus eesti kunsti arengule 1905. aasta revolutsioon, mis paiskas kunstnikud sunnitud emigratsiooni. Laikmaa pages Soome, sealt viis teda lakkamatu rännukihk Itaaliasse ja Põhja-Aafrikasse.

Triik jõudis Soome kaudu 1906. aastal Pariisi, seejärel peatus kaks aastat Norras, edasi Peterburis. Sama saatus tabas ka Konrad Mäge, kes jõudis Soome kaudu Pariisi 1907. aastal. Mägi on neist eredaim näide, kuidas Peterburi haridusega noore kunstniku loomingus toimus kannapööre tänu maailma avardumisele.

Kas midagi sarnast ei toimunud eesti kunstiga 1990. aastate alguses, kui saime taas kontakti maailmakunstiga?

Juba 1910. aastatel nimetati kolmikut Raud, Triik ja Laikmaa elavateks klassikuteks, "kuldseks kolmnur-gaks" ehk "kunstikindraliteks", keda noorem põlvkond tahtis alandada reameesteks.

Keda neist pidada suurimaks? Laikmaal oli suuri teeneid rahvusliku kunstihariduse loomisel, kuid tema looming kahvatub ülejäänud kahe klassiku ees.

Kristjan Raud seostub eelkõige oma "Kalevipoja" illustratsioonidega kui rahvusliku kunsti sümbolina. Tema on ka ainus kunstnik, keda on kujutatud rahatähel. Siiski tundub, et ta laad jäigi liialt saksalikuks, kuigi põhjapoolse rahvusromantismi sugemed on meile lähedased. Soomlaste Gallén-Kallela mõõtu ta siiski välja ei anna. Kuid lisaks loomingule on Raua töö Eesti Rahva Muuseumi asutamisel hindamatu.

Ado Vabbe tähtsus tõuseb iga aastaga

Triigi hiilgeaeg jäigi kuhugi Noor-Eesti liikumise aega. Kes aga hindab head prantsuse maalikooli, selle maitsele peaks hästi vastama Konrad Mägi. Olev Subbi on kunagi öelnud, et ta pole väljaspool Pariisi kusagil Euroopas näinud nii head maalikunstnikku. Tundubki, et Mägi on teenimatult jäänud suure kolmiku varju.

1919. aasta ülevaatenäituse noorema põlvkonna kriitikute silmis sai kumiiriks hoopis Ado Vabbe, kes sündis möödunud sajandi viimasel kümnendil. Münchenis Azhbé kunstikoolis õppides kohtus ta isiklikult Kandinskyga. Juba 1910. aastate keskel jõudis ta abstraktse kunstini.

Kui suurt kolmikut ja Mäge paelusid postimpressionistlikud voolud, siis Vabbet võib lugeda meie esimeseks moodsaks kunstnikuks. Just 1990. aastatel on eesti kunstiteadus hakanud Vabbe avangardismi eelistama rahvusromantikute alalhoidlikkusele.

Esimese vabariigi eel alustanud kunstnikest tuleb suurimat nii või teisiti otsida seltskonnast Kristjan Raud, Ants Laikmaa, Nikolai Triik, Konrad Mägi ja Ado Vabbe.

Kes on klassikutest suurim?

Üldiselt jätaksin selle kollektsionääride, galeristide ja laia publiku otsustada. Igaühel neist oli teatud ajahetkel oma tähendus.

Laikmaa oli määrav sajandi algul juugendi kinnistumisel ja impressionismi tulekul. Pastellimaalijana oli ta väga hea – tema impressionistlikud portreed on tugevad. Triik oli jällegi vägev juugendlikus sümbolismis. Varajases ekspressionismis oli ta särav euroopalikus tähenduses, ta oli justkui Hodler või Munch meie oludes.

Kristjan Rauast on kahju, et tal pole pärast 1960. aastaid olnud korralikku ülevaatenäitust. Ehk oli Raua õnn, et tema rahvusromantism hilines – nii sai ta vältida stampe ning sünteesida modernseid suundi etno-grafismiga mitte niivõrd vormilisel kui tunnestuslikul alusel.

Mägi oli suurepärane kolorist, kes suutis teha maastikumaalist oma isiksuse ruupori. Vabbe varajane reageering uutele suundadele oli mõeldamatu ilma Müncheni ja Moskva stimuleeriva toimeta. Ise oli ta Mir Iskusstvo tüüpi kunstnik, kes oli rohkem uurija ja asjatundja.