Kliima soojeneb, aga lumi jääb ja apelsinid ei kasva
Pigem jääb praegune olukord ilmastiku juhusliku muutlikkuse piiresse, sest ei saa rääkida pikaajalisest lumekihi paksuse kasvamisest. Trend olevat vastupidine. Viimase 60 aasta jooksul on talvine õhutemperatuur Eestis tõusnud ligi kolm kraadi.
Erialainimeste jaoks tähendab ilm seda, mida on võimalik aknast välja vaadates näha. Kliima on aga mingi koha või piirkonna pikaajaline ilmarežiim. Et kliimat kuidagigi mõõta, on teadlased omavahel kokku leppinud, et põhjapanevamaid järeldusi tehakse 30-aastaste perioodide kaupa. Lihtsalt öeldes: kliima on ühe inimese elu jooksul kogetud ilmad. Kui aastakümneid kestva perioodi jooksul ilmneb trend, siis on teadlased nõus rääkima kliima muutumisest.
Jaak Jaaguse sõnul kuulub Eesti selliste maade hulka, kus üksikud temperatuuri kõikumised, eriti külmal ajal, võivad olla väga suured. Eestis võib esineda väga külmi talvekuid, kui keskmine õhutemperatuur jääb alla –10 °C, ja üsna pehmet ilma, kui kuu keskmine võib olla üle nulli.
„Eesti kliima soojenemine avaldub selles, et viimastel aastakümnetel on sagedamini esinenud pehmeid talvi, harvemini pakaselisi,” märgib Jaagus. „Türi ilmajaamas tehtud mõõtmised näitavad, et kolme talvekuu keskmine temperatuur on vaadeldud 64 aasta jooksul tõusnud lausa 2,9 kraadi.”
Seega, ükskõik mida kliima soojenemisest ka arvata, ei tähenda see, et veebruaris saaks edaspidi silgata põlvpükstes.
Ilm valmib mitmes katlas
„Kui meie talved lähevad tulevikus veelgi soojemaks, ei tähenda see, et kaovad ka pakaselised ja lumised talveilmad,” rõhutab Jaagus. „Tänu ilma suurele looduslikule kõikumisele tuleb meil ka soojeneva kliimaga tulevikus ette külmi talvi, kuid lihtsalt harvem. Praeguses ilmas pole midagi erakordset. Temperatuur on iseloomulik meie külmale talvele. Lund on Tallinnas ja selle ümbruses tõesti palju, kuid Tartus on lund täiesti tavaliselt. Ega selline talv tulnud ka kuigi ootamatult. Seda on varemgi olnud, et pikalt soe sügisilm lõpeb detsembris väga järsku ja järgneb külm talv.”
Aga lumeluugid pole avali ju ainult Eestis! Lume ja külmaga on hädas suur osa Euroopast. Lausa nõnda, et inglased on olnud sunnitud oma pühamast pühama vutimängu graafiku ümber korraldama. Ilmateadustajad räägivad õhurõhu muutumisest.
„Õhurõhu tähtsus ilma kujundajana on väga suur. Eelkõige seepärast, et rõhu erinevused panevad õhu liikuma,” täpsustab Jaagus. „Rõhkkondade asendite järgi kujuneb õhumasside ringlus. Külma poolaasta ilm on meil täielikult tsirkulatsiooni kujundada.”
See tähendab, et kui talvel valitseb õhuvool läänest ja edelast, siis kandub meile suhteliselt soe õhk Atlandi ookeani kohalt. Sellisel juhul saamegi pehme talve ja õhutemperatuur ei lange palju alla nulli.
„Just selline olukord oli meil kuni detsembri keskpaigani. Siis muutus ilm aga järsult,” märgib Jaagus. „Rõhkkondade asend muutus, kõrgrõhkkond hakkas laiutama Põhja-Skandinaavia kohal ja madalama rõhuga ala jäi meist lõunasse. Sellises olukorras valitsevad Eestis kirde- ja idatuuled, mis kannavad talvel siia oluliselt külmemat õhku.”
Lihtsustatult – kord veab ja siis jälle mitte ning tegelikult pole meil sinna midagi suurt parata ja süüdistada pole isegi mitte kliima soojenemist.
Õhurõhk mõjutab ilma eri kohas erinevalt. Jaak Jaagus selgitab, et maa atmosfäärile on iseloomulik õhurõhu vastasmärgiline kõikumine kaugete alade vahel. El Niño on üks näide sellisest võnkuvast süsteemist. Võnkumise eri faasis erineb suuremõõtmeline atmosfääri tsirkulatsioon El Niño mõjualal kardinaalselt. Selliseid süsteeme on veel, näiteks Põhja-Atlandil (NAO ehk Põhja-Atlandi ostsillatsioon) ja Arktikas (Arktika ostsillatsioon). Kõike seda on otse või kaude tunda ka Eesti ilmas.
Eelkõige võib Eesti õhutemperatuuri pikaajaliste andmete põhjal öelda, et kliima soojenemine on meil avaldunud talve ja ehk isegi veel enam kevade soojenemises. Suve ja sügise keskmine õhutemperatuur on tõusnud vähem, kui statistiliseks usaldusväärsuseks on vaja. Kui rääkida kliima soojenemisest, siis tähendab see eelkõige õhutemperatuuri tõusu külmal poolaastal.
Talved ei kao kuskile
„Pärast jääaega on Eesti kliima muutunud justkui ida-lääne, mitte aga põhja-lõuna teljel,” lisab Jaagus. „See tähendab, et sooja kliima perioodil on meie kliima sarnane läänepoolsemate alade (näit Lõuna-Rootsi praeguse) kliimaga ning külma kliima perioodil Põhja-Venemaa kliimaga.”
Lõpetuseks purustab Jaagus troopikaihalejate lootused. „Me paikneme niivõrd suurel laiuskraadil. Mitte mingi vägi ei pane päikest taevas liikuma kõrgemal. Troopilist soojushulka pole meie laiuskraadil lihtsalt võimalik saada.”
