Kliimamuutus – mõistmisest tegutsemiseni
2007. aasta lõppedes pole kliimamuutuste toimumine enam küsitav. Enamik teadlasi ning suurem osa informeeritud kodanikke on jõudnud selle osas üksmeelele. Valitsused pole küll eriti kippunud tegelikkust tunnistama, kuid maailm on hakanud toimuvat märkama. Peame haarama härjal sarvist, et päästa oma tulevik.
“Kliimamuutused on meie ajastu otsustav probleem,” sõnas ÜRO peasekretär Ban Ki-moon novembris, esitades viimast oma selleaastast teaduslikku ülevaadet, mis käsitleb meie soojenevat planeeti ees ootavat hirmuäratavat saatust.
Kuidas tulla selle katsumusega toime ajal, kui me peame juba niigi tegelema üleujutuste, põudade ning temperatuuri tõusuga, jääb vastamata küsimuseks. Ning vastamisaeg hakkab ümber saama.
Oma viimases ettekandes kinnitas ÜRO valitsustevaheline kliimapaneel (IPCC), et kui maailm tahab ära hoida üleilmset kliimakatastroofi, peab ta 2015. aastaks kasvuhoonegaaside lisandumise peatama. “Kui enne 2012. aastat midagi ette ei võeta, on liiga hilja,” hoiatas Rajendra Pachauri, kes juhtis ühes endise USA asepresidendi Al Gore’iga Nobeli rahupreemiat jaganud paneeli. “See, mida me järgmise kahe-kolme aasta jooksul teeme, määrab meie tuleviku.”
Mida me ometi peaksime tegema?
Tahaksin uskuda, et esimene tähtis samm on energiatarbimise vähendamine, millega käivad kaasas uuringud ning investeeringud energiaefektiivsusse ning taastuvenergia allikatesse. Varem uskusin, et piisab sellest, kui toetada kogukonnakeskset, kohalikku elulaadi, et vähendada vajadust ülekoormatud, reostavate transpordivõrgustike järele.
Kuid olles teinud tutvust enamiku teaduslike uuringute tulemustega, olen hakanud mõistma, et isegi kui me alustame kõike seda kogu hingest juba homme, pole sellest enam küllalt.
“Muutuste konverentsil” Londonis hävitas kirjanik ning Guardiani kolumnist George Monbiot müüdi, nagu annaks asju parandada pisikeste sammude ning parandustega.
Monbiot viitas NASA Goddardi kosmoseuuringute instituudi teadlase James Hanseni järeldustele. Hansen leiab, et iseenesest juba küllalt hirmuäratav IPCC raport võib olla ikkagi veel “absurdselt optimistlik”.
Ta ennustab, et mereveetase tõuseb sel sajandil Gröönimaa ning Antarktika jääkatte sulamise tõttu neli kuni viis meetrit. Hansen räägib meile, et poolused ei sula ühtlaselt, vaid pigem pursetena – ning kui maakera soojeneb kas või paar kraadi, võib see kutsuda esile jääkoore katastroofilise kahanemise. Niisugune kollaps ei uputaks mitte üksnes enamikku maailma rahvastikukeskusi, vaid tooks omakorda kaasa veelgi suuremad kliimamuutused, sest jää vähenemine tähendab ühtlasi seda, et kosmosesse peegeldub tagasi vähem soojust.
“Viimase aja kasvuhoonegaaside õhkupaiskamine asetab Maa ohtlikult lähedale dramaatilistele kliimamuutustele, mis võivad kontrolli alt väljuda,” ütleb ta.
On müstiline, et suurem osa meediast ei kaja sellest, kui suures ohus me elame. Hanseni uuring viitab, et me jõuame murdepunktini – millele järgneb juba kindel kliimakaos – palju varem, kui on seni arvatud.
Pöördumatud muutused
Meridiani programmi direktor David Wasdell kirjutab raamatus “Planeet Maa, meil on probleem”, mille üks autoreid ta on, peagi saabuvast murdepunktist:
“Kui me selle punkti ületame, ei suuda inimese sekkumine enam süsteemi stabiliseerida ning me vallandame peatumatult kiirenevad kliimamuutused. See tekitab tohutu liikide väljasuremise, mida võib võrrelda viie ülejäänud väljasuremislainega, mida Maa on seni kogenud.”
“Tajumata meie senise õnne põhjuseid ja õndsas teadmatuses selle aja lõppemisest, triivime me katastroofi poole,” kirjutab Monbiot juulikuu Guardianis.
Me peame kiiresti minema süsinikul põhinevalt majanduselt üle süsinikku neelavale majandusele. Enam pole aega poolikuteks meetmeteks – ajajärk, mil neist võinuks kasu olla, on ammu möödas.
Revolutsiooni algust on võib-olla juba näha. Osa riike asubki tegutsema, saades sellest isegi rahalist kasu. Saksamaal aitab tung energiaefektiivsuse ning taastuvate energiaallikate järele arendada ka majandust. Aastaks 2020 peab iga hoone vastama kõrgetele energiasäästunõuetele. Rohelise energia lisamaks on aidanud luua taastuva ning puhta energeetika sektorisse 250 000 töökohta. Samalaadsete seadustega on tulnud välja veel 45 riiki ning piirkonda.
Lõppude lõpuks on meil võimalik oma majandus ümber kujundada või seda vähemalt proovida. Ning proovima peab, ehkki me ei saa teha palju, kuni seisame silmitsi mõnede inetute ning vältimatute tõsiasjadega: vaatamata tunnustatud teadlaste selgetele ning tungivatele hoiatustele tegeleb arenenud maailm endist viisi oma kontrolli alt väljunud naftasõltuvuse rahuldamisega. Oleme takerdunud ebaefektiivsesse, reostusel põhinevasse majandusse, mis õõnestab inimeste tervist ning meie elukeskkonda, süvendab ebavõrdsust ning muudab meid naftakiskjateks.
Kannatavad vaesed
Kliimamuutusi põhjustab jõukam osa maailmast ning vaesem osa kannatab. Ajal, mil kliimamuutused tunda annavad, soojenevad Aafrika, Lõuna-Aasia ja Ladina-Ameerika troopilised ning subtroopilised alad veelgi enam, nii et nende kliima muutub talumatuks. Põuad ohustavad eriti suurt osa Aafrikast, Aasiast ja Ladina-Ameerikast. Liustike sulamine ujutab üle jõgede orud. Kui üleujutused taanduvad, saabuvad enneolematud põuad.
Vaesel riigil, nagu Bangladesh, on mereveetaseme tõusuga märksa raskem toime tulla kui rikkal piirkonnal, nagu Florida.
ÜRO esindaja Ban ütles: “Kliimamuutused mõjuvad enim arenguriikidele. Kõige haavatavamad seisavad silmitsi ka suurima riskiga.”
Ikkagi tegelevad paljude riikide juhid endiselt eluliste looduskaitseseaduste tühistamisega. Näiteks USA keskkonnakaitseagentuuril on piltlikult öeldes soolikad välja lastud. Bushi valitsus keeldub ratifitseerimast Kyoto protokolli, suurendades samal ajal sõjalist eelarvet, mis on suunatud nafta- ja maagaasitootmisele.
Washingtoni majanduspoliitika määravad sõja- ja naftatööstuse esindajad. USA föderaalreservi endine esimees Alan Greenspan märkis oma autobiograafias: “Mul on kurb, et poliitiliselt on raske tunnistada seda, millest igaüks niikuinii aru saab: Iraagi sõda alustati suuresti nafta pärast.”
Meil tuleb ühendada mõlemad eesmärgid nii kliima eest hoolitsemiseks kui ka arenguks, et vältida võidujooksu majanduskasvu ning katastroofi vahel. Üleilmne õiglus nõuab, et me langetaksime isiklikke ning kollektiivseid valikuid, kasutamaks Maa ressursse kaalutletult. Meie ees seisab ülesanne kujundada oma elu ümber nii, et järeltulevatele põlvedele jääks piisavalt loodusvarasid, stabiilne kliima ning terve planeet.
Rikaste ökoloogiline võlg
Rikastel riikidel tuleb otsustavalt vähendada fossiilkütuste tarbimist ning kiirendada taastuvenergeetika arengut, et luua alus planeedi täiesti uuele energiasüsteemile.
Igal aastal põletame me miljonite aastate väärtuses fossiilkütuste varusid. See muudab suure osa rikaste maade elanikele võimalikuks ennenägematu elustandardi. Samal ajal tõstab kiire majanduskasv ebaproportsionaalselt ka arengumaades elava vähemuse elatustaset.
“Kliimaõiglus” tähendab, et vaestele maadele tuleks anda eelisõigus pääseda ligi taastuvenergeetika tehnoloogiatele, mis aitaksid neil saavutada tõeliselt jätkusuutlikku arengut. Ainult siis, kui me suudame tõendada fossiilkütustevaba arengu võimalikkust ning kasulikkust, on võimalik julgustada kolmanda maailma riike asuma ka ise kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist vähendama.
Valitsused peavad igati pingutama, et kaitsta Maa ökosüsteeme, nagu metsi ja korallrahusid. Eeskätt kohaliku elanikkonna huvides tuleb samuti algatada suurprojekte paljaksraiutud alade taasmetsastamiseks. Me peame hakkama maksma arengumaadele “üleilmse teenuse” eest, mida pakub nende metsakate – suutlikkus neelata süsinikdioksiidi ning lasta niiskust kaugetesse piirkondadesse.
“Ökoloogilise võla” printsiipi arvestades peaksime tunnistama, et kliimamuutuste ohvritel on õigus nõuda oma ökosüsteemide taastamist, korralikku tegevust nende maa ja elatusallikate kadumise vastu ning ühtlasi õiguslike pretsedentide loomist.
Eelkõige peame me kasutame praegust avalikkuse tähelepanu kõrghetke, et sundida poliitikuid õigesti käituma.
See saab juhtuda üksnes siis, kui on loodud eeldused riigipeale, kes oleks valmis sellist revolutsiooni läbi viima. Lobitöö, protestide ning teadlikkuse suurendamisega suudame esile tõsta uut tüüpi juhi, kes ei karda langetada raskeid otsuseid.
Sageli öeldakse, et valijad on pealtnäha rohelised, kuid tegelikult küünilised. Selle muutmiseks läheb vaja tegevusstrateegiat ning rahva ulatuslikku harimist ja motiveerimist. Ent kui me oleme pühendunud maakera kliimakatastroofist päästmisele, peame tegutsema praegu.
Tõlkinud Krister Paris
© New York Times
