Kobras ehitab öösiti talvekorterit
Ka nemad peavad talvevarusid varuma või kodu korrastama, et külm ja pikk periood üle elada. Loomadel, kes talveks põõnama lähevad, on veidi lihtsam – tuleb vaid sügisel piisavalt palju põske pista, et paks rasvakiht kasvaks ning seejärel mõni ulualune leida. Ülejäänud aga peavad lootma leidlikkusele või kogutud talvevarudele, et kevadeni vastu pidada.
Ka kobrastel on käes kiire aeg, sest lisaks toidutagavara kogumisele peavad nad ka oma elamist kindlustama-remontima. Päevasel ajal, kui teised metsaelanikud aktiivselt tegutsevad, pikutab koprapere pesas ning puhkab eelmisest töökast ööst välja. Kobrastel on suur pere: eelmise aasta järglased, tänavune pisipere ning kopravanemad.
Alles päikeseloojangul sukeldub pere-isa pesast välja ning vaatab ümbruse üle. Enne päris pimedaks minemist veest välja ei tulda. See on küll pigem instinktiivne kui kartusest tingitud tegevus, sest meie looduses ei julge peale hundi ja karu keegi kopra tugevate esihammastega tegemist teha.
Kõigepealt lähevad koprad eelmisest ööst pooleli jäänud pajupõõsaid tükeldama. Siin läheb kõik kasutusse: oksad, millel veel lehed küljes, viib isakobras sahvrisse, et perel ka talvel toitu oleks, koor läheb kõhutäiteks ning kooritud oksad pesakuhila või tammi tugevduseks. Sahver, mida pereisa pidevalt täiendab, asub pesa sissekäigu lähedal mudas. Seal püsib temperatuur ühtlaselt jahe ning toidutagavara säilib värske kogu talve.
Talvel, kui kopratiik jääga kattub, saab sahvrist kiiresti toidu kätte, ilma et peaks kaugemale ujumisega väärtuslikku energiat raiskama.
Sügisel toimub ka pesakuhila kindlustamine – sellest sõltub koprapere heaolu ja isegi ellujäämine. Kos kuhilaga kindlustatakse ka allavoolu jääv tamm, mis on kobraste elus sama oluline kui toit ja soe ulualune. Juhul kui tamm ei pea jääle vastu, võib veetase langeda nii palju, et pesa sissekäik jääb kuivale – see on aga sama, kui keset talve keegi meie korteritelt aknad eest võtaks. Sellepärast võtavad koprad tammi kindlustamist eriti tõsiselt. Kooritud ja paraja pikkusega oksad “parvetatakse” tammi juurde ning “rammitakse” veevooluga pikisuunas mutta. Okste vahe täidetakse veetaimede, muda või isegi kividega. Selliselt konstrueeritud ehitis on väga vastupidav. Tammi kindlustamise vastutusrikka ülesande võtavad enda peale koprapere naisesindajad, meeste ülesanne on toitu varuda. Suvel on tamm vajalik aga hoopis toidule paremaks ligipääsuks. Kindlustustööd võtavad aega kogu sügise, sest ega igal öösel ei viitsita sellega tegeleda.
See, kes tahab pimedatel sügisõhtutel veidi meeli erutada, peaks veetma mõned tunnid kusagil veekogu ääres. Tuulevaiksetel õhtutel võib kuulda, kuidas kurjad vaimud surnute konte närivad. Loomulikult pole need muidugi vaimud, vaid koprad, kes puulangetamist tõsiselt võtavad. Selliseid koprakontserte võib kuulata kuni jääkatte tekkimiseni, siis on ka kobrastel aeg vee alla minna.
