Kodanikuharidusest ja väärtuskasvatusest
Äsja ilmunud Eesti inimarengu aruanne 2009 annab meile võimaluse kaardistada, kuhu me Eesti ühiskonna arenguga oleme jõudnud. Ent hinnangu andmine sõltub mõõdupuust. Nii on loomulik, et ühele tundub areng liiga aeglane, teisele jälle igati piisav, kolmandale lausa tormiline.
Lubage, et alustan päris isikliku tagasivaatega oma elule kakskümmend aastat tagasi. 1990-ndate algul olin Tartu ülikooli aspirant ja kahe väikese lapse ema. Tööl puutusin kokku ühe defitsiidiga: väga raske oli kätte saada tööks vajalikku kirjandust. Enamikku lääne filosoofilist kirjandust telliti kogu Nõukogude Liidus vaid kaks eksemplari, mida hoiti Moskva ja Leningradi raamatukogude erifondides, mille külastamiseks oli vaja luba. Nii tuli tööks vajaliku kirjanduse lugemiseks sõita Venemaale. Tookord omandasin peale kiirlugemise ka kiirkirjutamise oskuse. Koopiamasinad olid küll olemas, aga korraga oli lubatud teha vaid paarkümmend lehekülge koopiaid. Koopiamasinaid hoiti trellitatud uste taga ja lugejaid nende juurde ei lastud. Oma koopiatellimus tuli esitada läbi luugi, mille ette tekkis juba koidu ajal pikk järjekord.
Olud kujundavad iseloomu
Noore emana seisin silmitsi teistsuguse defitsiidi-probleemiga. Poeletid haigutasid tühjusest. Mäletan, kui sõbranna tuli joostes, et kuskil linna peal müüakse Detolakti – imiku piimasegu. See päästis ise tummi keetmisest. Saada polnud ei toiduaineid, riideid ega hügieenitarbeid. Rootsi sõbrad tulid laulukooriga külla ja tõid hambapastat. Eesti naisüliõpilaste seltsi väliskoondised saatsid lastega peredele ja pensionäridele jahu, mida seltsis jagati viiekilostes kottides. Teise lapse sünni registreerimisel anti – nagu kõigile teistele värsketele tartlastest emadele – sünnitunnistusega koos uhke Tartu kodaniku medal ja mitu rulli talonge. Eriti vedas neil, kelle laps sündis aasta teises pooles, sest värske ilmakodaniku eest anti makaroni-, suhkru- ja viinatalonge ikka kogu aasta kohta!
1990-ndate alguses pääsesin välismaale õppima. Oxfordis istusin terved päevad raamatukogus ja valisin, mis raamatuid võiks kunagi elus vaja minna. Eestisse tagasi tulles tõin kaasa 70 kg raamatuid ja koopiaid – tookord ei teadnud, kas veel kord välismaale pääsen. Norras olin hämmastunud, kui nägin, kuidas lapsed pakitakse vihmasest ilmast hoolimata vahvatesse värvilistesse kummiülikondadesse ja viiakse metsa matkama. Kõige imelikum oli aga see, et kõik inimesed olid nii sõbralikud ja hoolivad.
Miks ma olmelistest raskustest nii palju räägin? Ühelt poolt selleks, et meelde tuletada, millistes tingimustes me elasime (mitte sõja, vaid rahu ajal!) ja kuidas meie elu on tänaseks muutunud. Teiseks aga seepärast, et ma usun, et olud kujundavad ka inimeste iseloomu.
Nüüdseks on meie olukord tundmatuseni muutunud. Avatud Eesti ühiskonnas on informatsioon kõigile kättesaadav. Koopiamasinate kasutuselevõtt on demokraatiat oluliselt edendanud. Materiaalne heaolu on tohutult kasvanud. Samuti ka inimeste soov riigiasjades kaasa rääkida. Samal ajal ei ole meil ikka veel õnnestunud luua toimivat kodanikuühiskonda.
Hollandlastele olevat ühistegevus ja osalusdemokraatia sama loomulik kui piima joomine. See olevat ajalooliselt tingitud. Kui kanalites vesi tõusis, siis pidid naabrid koostööd tegema, muidu oli kõigi eksistents ohus. Tänapäeval olevat parem, kui riik jätab paljud asjad inimeste enda otsustada, sest liigne seadusandlik reguleerimine võivat pigem inimeste tegutsemisvalmidust pärssida.
Ka eesti rahvuse ja riigi kujunemisel on kodanikualgatusel ja koostööl olnud otsustav osa. 19. sajandil alanud seltsiliikumine viis lõpuks Eesti riikluse rajamiseni. Ka praeguses Eestis tegutseb sadu vabaühendusi, mis koondavad aktiivseid kodanikke. Ent võrdlused teiste maadega näitavad siiski, et meie inimeste osalus vabatahtlikus tegevuses on suhteli-selt tagasihoidlik. Ajakirja The Economist koostatava demokraatia indeksi järgi oli Eesti 2008. aastal riikide arvestuses 37. kohal (olles võrreldes 2006. aastaga langenud neli kohta allapoole). Meie taset kisub alla just poliitilise osaluse madal tase, samal ajal kui isikuvabaduste tagamise ja demokraatlike valimistega on kõik hästi.
Eesti demokraatias esinevat mahajäämust saab vähemalt osalt seletada Nõukogude okupatsiooniaja järelmõjuga. Iseseisvas Eestis oleme kiiresti vahetanud vanad aknad pakettakende ja vanad autod uute vastu, ent inimesi ei saa välja vahetada. Ka uut põlvkonda kasvatavad ikka needsamad eelmise ühiskonna kujundatud inimesed, andes edasi oma hoiakuid. Kõige raskem on taastada inimeste osalustahe ja usalduslikud suhted ühiskonnas, mille okupatsiooniaeg täielikult segi pööras.
Inimarengu aruanne 2009 pakub põnevat mõtlemisainet Eesti ühiskonna väärtushinnangute muutumise kohta. Andrus Saar on võrrelnud 1990., 1999. ja 2008. aasta väärtusuuringute tulemusi ja leidnud, et Eesti elanikkonna väärtushinnangute hierarhias on toimetulekuväärtused hakanud asenduma enese väljendamisega seotud väärtustega. See näitab, et ühiskonnas suureneb nende inimeste hulk, kes on saavutanud majandusliku ja füüsilise kindlustunde ja saavad nüüd panna suuremat rõhku elu kvaliteedile ja eneseväljendusele.
Eesti ühiskonna elujõudu ohustab moraalinormide sage eiramine, ühiskonna vähene sidusus, individualistliku tarbijamentaliteedi ja hedonistliku elulaadi pealetung, hoolimatu suhtumine tervisesse ja keskkonda, inimelu vähene austamine, stabiilse perekonna asendumine ajutise kooseluga, madal iive, vägivalla levik, väike kodanikuaktiivsus, muulaste nõrk integreeritus Eesti ühiskonda ja mitu muud tegurit.
On vaieldav, kui palju on selles riigi tegematajätmisi ja kui palju inimeste väärtushinnangute mõju. Nimelt on palju kohti, kuhu riigi käsi ei ulatu ja kus ühiskonna areng sõltub inimese enda suhtumisest. Toon vaid mõne näite.
Hea arstiabi ei taga head tervist ja pikka eluiga, kui inimesed ise endast ei hooli: suitsetavad, joovad, toituvad ebatervislikult, liiguvad vähe. Riik saab korraldada, et inimestele antaks terviseteadmised ja loodaks võimalus tervislikke eluviise harrastada (spordiväljakud, tervisespordirajad, tervislik toit saadaval mõistliku hinnaga), aga lõpuks sõltub kõik inimese enda hoiakust, mille kujundamisel on suur osa eeskujudel ja keskkonnal, kus tegutsetakse.
Riik ei saa kuigi palju teha selleks, et meil sünniks rohkem lapsi. Ta saab pakkuda vanematele õiguslikku kaitset, maksusoodustusi ja toetusi, soodustada osakoormusega töötamist ning vanemakohustuste jagamist ema ja isa vahel, aga see kõik ei pruugi olla piisav, et kallutada noori lapsi saama. Lõpuks sõltub inimeste soov lapsi saada nende väärtushinnangutest ja omavahelistest suhetest. Peale armastuse on väga tähtis usaldus, solidaarsus kohustuste jagamisel, kindlustunne, turvalisus, vastutustunne. Naised ütlevad, et nende otsust mõjutab kõige enam see, kas nad usuvad, et potentsiaalne isa on valmis kandma vanema vastutust. Ühtlasi on väga tähtis ka see, kuidas suhtuvad lastesse ümbritsevad inimesed (tööandja, naabrid, sõbrad ja tuttavad) ja kuivõrd oluliseks peetakse laste ja lastevanemate vajadusi. Näiteks kas lapsevankriga on võimalik ühissõidukisse siseneda. Skandinaavias on loomulik, et rongi trepp tuleb peatuses välja ja on perrooniga samal tasemel.
On väga oluline, et inimesed hakkaksid uskuma, et igaühest sõltub see, millises Eestis me elame, ja et Eesti riigi eduka toimimise aluseks on sobivad väärtushoiakud ja voorused.
Vooruslikud kodanikud
Paljud liberalismi klassikud on arvanud, et liberaalne demokraatia funktsioneerib hästi ka ilma vooruslike kodaniketa. Loodeti, et riigi toimimiseks piisab, kui on loodud usaldusväärsed ja hästi toimivad institutsioonid. Nüüdseks on siiski selgunud, et ka liberaalne riik vajab vooruslikke kodanikke, kel oleksid positiivsed väärtushoiakud ja kes oleksid orienteeritud ühishuvi edendamisele. Cairns ja Williams on öelnud, et seda, mida riik kodanikelt vajab, ei saa tagada jõuga, vaid ainult koostöö ja inimeste valmisolekuga teatud viisil toimida, sh enda omahuvi piirata.
Tuntud poliitikafilosoof Will Kymlicka on toonud esile neli voorust, mida liberaalne demokraatia oma kodanikelt eeldab: pühendumus ühiskonna heaolule, õiglustunne, kodanikumeelsus ja sallivus ning solidaarsus ja lojaalsus.
Ühiskonna heaolule pühendumisel on kolm poolt. Esiteks eeldab see kriitilist mõtlemist. Kuna esindusdemokraatias valitakse esindajad teatud ajaks, oodatakse kodanikelt oskust ja valmisolekut võimu teostamist kriitiliselt hinnata. Teiseks eeldab see oskust osaleda ühises arutelus poliitika üle. Kodanikel peab peale poliitikas osalemise soovi olema ka võime edastada oma vaateid tasakaalukalt, mitte manipuleerides ega jõuga peale surudes. Oma poliitilisi nõudmisi ei tule mitte lihtsalt väljendada, vaid neid tuleb ka osata põhjendada, mitte lihtsalt eelistusi teatavaks teha ja ähvardada. Need põhjendused peavad olema üldkehtivad ja avalikud. Õiglustunne tähendab võimet austada teiste õigusi ja oma tahteavaldusi selle võrra tagasi hoida. Õiglusprintsiip nõuab, et igaühel peab olema võimalik saada aktiivseks kodanikuks. Tuleb kõrvaldada kõik majanduslikud ja ühiskondlikud takistused, mis võivad seda takistada. Aktiivne õiglus-printsiibi rakendamine ei tähenda lihtsalt seda, et kedagi ei diskrimineerita ega takistata, vaid et me takistame ebaõiglust üldse ja astume välja nende institutsioonide muutmise poolt, mis loovad ebaõiglust. Mitte teha midagi ebaõigluse vastu lootes, et küll teised teevad, tähendab mitte täita oma poliitilist kohust.
Kuidas kohtleme võõraid
Kodanikumeelsus viitab viisile, kuidas me kohtleme inimesi, kellega meil pole lähisuhteid. Seadused võivad keelata soolise, rahvusliku, rassilise diskrimineerimise või nõuda võrdset kohtlemist, ent kui inimesed on ikkagi sallimatud, leiavad nad võimaluse teisi ebavõrdselt kohelda. Oluline on, kuidas koheldakse inimesi mitte ainult tööl, vaid ka huviringides, klubides, ühistutes. Kõigil peab olema võrdne võimalus ühistegevuses osaleda.
Solidaarsus ja lojaalsus toob esile ühise identiteedi kujundamise vajaduse. Siin on küsimus selles, kas peame selle ühise identiteedi all silmas kultuurilist mälu või jagatud poliitilisi põhimõtteid.
Väärtushoiakute muutmiseks peaksime panustama uue põlvkonna kasvatamisse. Niisiis pöörduvad pilgud kooli poole. Mida tähendab kodanikuharidus tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas? Mis laadi teadmisi, oskusi ja hoiakuid eeldatakse? Kummale tuleks panna põhirõhk, kas lojaalsuse või autonoomia kasvatamisele? Kas vastutustundlike kodanike kasvatamine eeldab individuaalse autonoomia kasvatamist või ühise identiteedi kujundamist? Kas oluline on edendada kriitilist mõtlemist või edastada ühisväärtusi?
Koolihariduse peamine eesmärk on valmistada uut põlvkonda ette kodanikukohustuste täitmiseks. Kodanikuharidus ei seisne selles, et õpitakse ära faktid selle kohta, mis on ühiskonna institutsioonid ja poliitilise elu protseduurid, vaid et omandatakse terve hulk dispositsioone ja voorusi, mida läheb vaja demokraatlike kodanikukohuste täitmiseks. Lapsed omandavad neid voorusi mitte üksnes või isegi mitte tingimata kodanikuõpetuse tunnis, vaid kogu hariduskorralduse kaudu. Tähtis on, kuidas neid õpetatakse – mis aineid, mis meetoditega, milline on koolikeskkond ja koolis valitsevad suhted. Seetõttu pole kodanikuharidus mitte isoleeritud õppeaine, vaid üks õppekava läbiv printsiip. Voorused kujunevad harjutamise kaudu, õpetas Aristoteles. Kooli kontekstis tähendab see, et õpilase arusaam demokraatiast ei kujune niivõrd kodanikuõpetuse tunnis, kus ta saab teada, mis on demokraatia, kuivõrd tänu võimalusele iseotsustamist praktiseerida. Tähtis on saada arutleva demokraatia kogemus – kujundada oma arvamus, seda väljendada, osaleda arutluses ja otsustamises. Õpilane peab kogema, et kui ta oma arvamust väljendab, siis teda kuulatakse ja seda arvamust arvestatakse ning tal on võimalik asjade käiku mõjutada. Ühtlasi on selge, et kodanikukasvatusega ei tegele üksnes kool, vaid suur mõju on kodul ning organisatsioonides, huviringides ja koolivälises tegevuses osalemisel.
