Kodulinna Majas näeb Matti Miliuse kogutud virvarri
Matti Miliusest ja tema fenomenist on raske kirjutada, seda enam, et kõik on juba öeldud. Jääb üle vaid tsiteerida. Siiski on jätkuvalt põhjust Mattist rääkida.
“Eesti kunsti kõrval on Milius kogunud ka mitmete teiste, nüüd juba mittevennasvabariikide, vaid päris riikide kunsti. Esimest korda külastas Milius Moskva kunstnike ateljeesid 1974. aastal, mil ta käis koos tol ajal Moskvas aspirantuuris õppiva Peeter Tulvistega Ernst Neizvestnõi ateljees,” kirjutas Ants Juske Matti Miliuse päevade auks välja antud bukletis 1993. aastal. Sel hetkel võis tõepoolest kunstikogujaid vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda, vähemalt selles osas, mis puudutas kaasaegse kunsti kogumist. Tollal oli see mõttetu tegevus, milles eraisikud polnud võimelised muuseumidega konkureerima. Praegune situatsioon on teine – üks kollektsionäär püüab üle trumbata teist ja kogujad pesevad juba ise üksteise käsi. Töö on korralik ja pealekasv on olemas kas või Jaan Manitski, Guido Sammelselja või Armin Kõomäe näol.
Miliust võib kriitikute väitel pidada varjatud mässu kehastuseks, loodusnähtuseks ja mittemasinaks, mediaatoriks ja kollektsionääriks, kellel eksisteerib alati oma (kunsti)territoorium. Tartu kunstimaailma fenomenina eksisteeriv Milius on ja jääb nähtuseks omaette, kes suutis seekordki Tallinna linnamüüri najal seisvas legendaarses Kodulinna Majas oma sõpruskonda järjekordse performatiivse etteaste ja väljapanekuga üllatada. Kui 1973. aasta talvel sai alguse Miliuse kunstikogu ja rariteetsete raamatute traditsioon, siis käesoleva näituse avamisel esitas raamatutest ümbritsetud pappkastis Milius suuliselt täieliku väljavõtte oma passiandmetest ning seisukorrast Eesti kodakondsus- ja migratsiooniametis.
Kodulinna Majas oli Matti Milius, kes keelatud kirjanduse levitajana oli tuleristsed saanud juba 60-ndate lõpus, mil Tartus ja Tallinnas asuti avaldama omakirjanduslikke almanahhe, ümbritsetud vaid eesti kirjanike sulest tulnud kulunud lasteraamatutest.
Mattil on palju sõpru ning selle parimaks tõestusallikaks on tema kunstikogu, mille piiride hoomamiseks tal endalgi kohati jaks puudub. Seda kinnitab ka Leonhard Lapin, kelle väitel on Mattil maailma kõige suurem ilma rahata kogutud kunstikollektsioon, mis peaks tingimata Guinnessi rekorditeraamatus olema. Lapini sõnul olevat isegi Ilja Kabakov talle kunagi ette heitnud, et ta nõnda olulise isikuga nagu Milius ei suhtle, ning mõni hetk hiljem oli Lapin nõus mõned oma teisejärgulised tööd Miliusele loovutama – kunstnik lihtsalt ei usaldanud Mattit kui tõelist kogujat. Sellised nn teisejärgulised teosed on ka Kodulinna Majas toimuva näituse märksõnaks, kuid kunstiajaloo kontekstis võivad need paratamatult hinnatuks osutuda.
Milius on hea psühholoog
Lapini jaoks on Matti kunstikogu Nõukogude vägivallas rõhutud rahvaste visualiseeritud südametunnistus, mida peaks 20. sajandi Eesti riikliku kultuuriväärtusena tervikuna säilitama ja hoidma. Sellise terviku hind ongi mitmekesisus, kus südametunnistuse seisukohast on kohatu rääkida üksikute teoste tehnilisest ja kunstilisest väärtusest.
Peeter Tulviste on kunagi kirjutanud, et Matti on üks neist vaimuinimestest, kellele on võõras rahakogumise mõte: “Katsu kunsti koguda, kui raha ei ole. Aga tema kogus. Rääkis kunstnikule augu pähe ja sai jälle maali.” Sama strateegia toimib Miliuse puhul siiani. Nii kannab ta oma heasüdamlikkuse võluga kunsti kokku üle terve Baltikumi. Kokkuvõttes on ta lihtsalt üks hea psühholoog. Tema kollektsionäärivaistu võib pidada ka missioonitundeks kaduvate aarete leidmisel, kuid paljudest asjadest ta ei räägi ja sellest vaikib ka ajalugu.
