Kodupihlakate all valitseb vaikus

Sajandi eesti ühe suure luuletaja Kalju Lepiku kestmajäämise puhul luules ja eestlaste südames

Kolm põlvkonda: Kalju ja Asta Lepik tütre Aino Lepiku ja tütrepoja Illimariga 22. oktoobril 1989. aastal. ERAKOGU

Sirutan käe oma kaootilise raamaturiiuli poole, ja sealt jääb pihku 1975. aastal ilmunud Margherita Guidacci ja Vello Salo itaaliakeelne eesti luule antoloogia. Kalju Lepiku ilusad tuttavad pealkirjad kõlavad kaunilt ka Dante ja Petrarca keeles.

Rippuvate sildade õhtu, ... Kumb selles hääbumatus keelte iludusvõistluse legendis peale jäigi – eesti või itaalia keel? Või mõlemad?

Sirutan veel kord käe ja seekord tabab see õhukese hollandikeelse vihiku "Van haast naamloze kusten. Moderne Estische poezie" 1989. aastast. "Peaaegu nimetuilt randadelt" on selle vihiku Ivar Ivaski "Balti elee-

giaist" laenatud pealkiri, mis tollal kümme aastat tagasi tundus sobivana, et lugejat ühel geograafiliselt nii lähedasel väiksel Euroopa maal juhatada ühe teise samamõõdulise rahva saatuse ja luule juurde.

Koostajana valisin ühe pala Kalju Lepiku esimesest raamatust ("Nägu koduaknas", 1946), teise tema tollal uuemate hulgast.

Tolleks esimeseks sai esikraamatu nimiluuletus:

Tahan suruda näo vastu koduakna mõranend ruutu.

/ - - - /

Koduaknast irvitab vastu

võõra verine nägu.

Lüüasaamise ja väljatõrjutuse jõhker tegelikkus on harva leidnud nii selge ja ammendava väljenduse kui selles noore maapaopoeedi armistumata haavade aegses luuletuses.

Teiseks palaks sai "Thermopylai", dateeritud 1986, Eestis ilmunud 1988. aasta sügisel "Vikerkaares". Kui õigesti mäletan, oli see luuletus üks nende hulgast, mille käsikirjad ise ühelt oma esimestest uue vabaduse aimuse aegsetest kirjanduslikest sõitudest kodumaale kaasa tõin – koos autorilt saadud suusõnaliste volitustega need tsükliteks rühmitada ja oma äranägemist mööda siinsetele ajakirjadele pakkuda.

See oli märk, signaal, et Kalju Lepik peab võimalikuks ja õigeks ikka veel okupeeritud kodumaal avalikult rahva ette astuda, kuigi mitte veel oma kehalisel kujul, kartmata moonutavate kontekstide ja paheliste tõlgendustega lavastatavat vääritimõistmist.

Luuletus ise on raske, keerukas ja rusuvgi. Meeleheitlikult kindlameelsest, siiski kaotusega lõppenud Termopüülide kaitsmisest on möödas üle poole inim-ea, kuigi vaimus pole alla antud kunagi. Kas suudetakse nüüd veel uskuda ja järgida uute võimaluste märke, olgugi neid kaua loodetud ja oodatud?

Enam ei tõuse merest lootuste uusi saari ja randu.

Meri sööb mõeldud mõttedki.

 

Liiga pikad on rännatud rajad,

mis viivad tagasi koju,

kus rannad raudsete lõksudena enam ei varitse.

Aga siiski:

Tõest ja tõesti sündinud Jumala tuleku eel

rebenevad taeva mustad lipud

/ - - - /

Soolvette kastetud vitsad murtakse katki

Mahtra väljadel.

Samas sisaldub nii luuletuse esimeses, lootusetus, kui teises, prohvetlikult lootusrikkas pooles üks ja seesama otsekui resigneerunud lause, millega pala ka lõpeb. Siiski peitub ses lauses kratsiv mõistatuslikkus, mis jätab üles rohkem võimalusi, kui esialgu paistab:

Tagasi rändavate rändlindude jäljed on kirjutatud

eilsele lumele.

Nende kahe luuletuse vahele, kui need tolles väikeses valimikus kõrvuti paigutasin, lootsin tekkivat kirka kaare, mis võiks ka eemaltvaatajale välja ja läbi valgustada ühe rahva ja eriti ühe tema põlvkonna saatuse.

Omast lugejakogemusest tean, kui rabavalt ja eluks ajaks teadvusesse söövitavalt võib midagi põhilist selgeks teha paar võibolla juhtumisi ettepuutunud värssi, mõned iseäralikult ühendatud sõnad. Kalju Lepik on üks nende hulgast, kes on seda kogemust kinkinud.

Täna aga peame rääkima rippuvate sildade õhtust:

I fiumi della luce fluiscono nel buio.

Valguse jõed voolavad pimeduses.

I fiumi della notte fluiscono alla luce.

Pimeduse jõed voolavad valguses.

 

La morte sola, ignudo infante,

Surm üksi, alasti ja väeti,

ha bisogno di un tetto presso di te, o uomo.

varju vajab sinus, inimene.

Hüvasti, hea Kalju! Sa pole kuhugi kadunud.