„Koerte saar”. Imeilus ja vastuoluline

Wes Andersoni uus animatsioon on kaasahaarav ja mitmekihiline, ent paraku ei kuulu kihtide hulka tundlikkus eri kultuuride vastu.

Vist juba oma paar kuud tagasi kilkas sõbranna, et nägi „Koerte saare” treilerit ega jõua filmi Eestisse jõudmist kuidagi ära oodata. Sõbranna ei pidanud pettuma. Kes on näinud ja ehk selle käigus armunud Wes Andersoni eelmisesse animatsiooni „Fantastiline härra Reinuvader” (2009), saab ilmselt enne uue filmi nägemist aru, miks. Armsad loomad, südamlik lugu, mõnus huumor, võluv ja isikupärane visuaalne maailm. Jah, ilusamat prügimäge ja haigemaid loomi on keeruline ette kujutada. Esimene on tegevuskoht, teised kesksed tegelased.

Animeeritud filmi tegevus toimub tuleviku-Jaapanis, düstoopilisel Megasaki saarel. Kasse kirglikult armastav ja koeri samavõrra vihkav linnapea Kobayashi pagendab kõik müstilisel kombel haigestunud koerad hiiglaslikule prügisaarele. Tema hoolealune, 12-aastane Atari Kobayashi põrutab omakorda sinna järele, et päästa oma neljajalgne ihukaitsja Spots. Usun, et näiteks lapsed saavad filmi väga edukalt vaadata kui südamlikku lugu inimese parimatest sõpradest ning ka minu kinokaaslane põrutas seansi lõppedes otsemat teed oma koera eest hoolitsema. Mõistagi räägib film enamast.

„Koerte saar” räägib mõneti sedasama lugu, mida kinolinal praegu eri vormides üksjagu kohata võib – lugu teiseks olemisest, hirmudest, masside manipuleerimisest, väljasuletusest. Vihjed pagulaskriisile, Jaapani enda keerulisele ajaloole, aga ka omaaegsetele koonduslaagritele ei ole kuigi sügavale peidetud, ehkki mõjuvad pigem vihjetena, mis ei tungi kütkestava visuaali kõrval kuigi jõuliselt esile. Koerte ilmekad silmad ja hääled (Bryan Cranston, Edward Norton, Bill Murray, Jeff Goldblum, Scarlett Johansson) ühes hästi väljajoonistatud karakteritega haaravad enesega kaasa. Samuti teeb seda peategelane Atari Kobayashi (hääl Koyu Rankinilt).

Tegemist on filmiga, mida tahan vägagi soovitada. Aga ometi on „Koerte saarega” seotud mõned üsna ilmselged probleemid, mis ei ole Wes Andersoni maailmade puhul midagi uut. Andersoni filmimaailma riigid ei põhine autentsetel kultuuridel, pigem on need ristand tema fantaasiast ja rahvuste stereotüüpidest, mida nii mõnedki Hollywoodi filmid on aidanud süvendada. Meenutagem või Wes Andersoni nägemust Indiast („The Darjeeling Limited”) või Itaaliast („Mereelu Steve Zissou seltsis”). Teisalt on maailmad nihkes ka siis, kui tegevuskohaks on USA (näiteks New York filmis „Tenenbaumid”).

Nüüd on Andersoni käpakeste vahele sattunud Jaapan ning oh üllatust, filmis kohtume kõikide stereotüüpidega, mis tulevad pähe esimese kümne sekundi järel, kui on kõlanud sõna „Jaapan”. Mõistagi loetakse haikusid, kuskil on sumomaadlejad ja teisal Kabuki teater, rääkimata viidetest Akira Kurosawale. Pole imeks panna, et Andersonile on „Koerte saare” puhul ette heidetud kultuurilist värvipimedust.

Tuleb märkida, et „Koerte saar” ei ole ainult valgete Hollywoodi meeste film. Filmis on ka jaapanlaste hääli, ehkki subtiitritega jaapani keelt ei varustata. Võimalik, et visuaali esilepääsemise huvides. Stsenaristide hulgas on Tokyost pärit Kunichi Nomura, ehkki ma ei oska tema panuse suurust oletada. Koerte haugatused on tõlgitud ameerika inglise keelde ning see on üsna filmi algul ka põhjendatud – Megasakis toimuvat selgitatakse filmis justkui välismaalasest televaatajatele. See, miks kõigil Jaapanis tegutsevatel koertel on ingliskeelsed nimed (Spots, Chief, Boss, King, Duke, Nutmeg jne), pole jälle sugugi arusaadav.

„Koerte saar” on film, millega seostub mitmeid põhimõttelisi probleeme, ent teeb see mulle siis au või ei, kinokülastajana õhkan ma pärast selle erakordselt detailse, ilusa ja humoorika filmi vaatamist sellegipoolest.

„Koerte saar”

Režissöör Wes Anderson.

Osades Frances McDormand, Greta Gerwig, Scarlett Johansson, Bryan Cranston, Edward Norton, Tilda Swinton, Jeff Goldblum, Liev Schreiber, Bill Murray, Harvey Keitel, Ken Watanabe jt.