Kogu valus tõde Eesti ühiskonnast

“Kuidas me saime välja tulla. Kõik vanad Vene seadused olid jõus, ametis olid samad inimesed, kes meid jahtisid,” küsib Ülo Voitka Soome-Eesti dokfilmis.

Midagi nii head eesti dokumentaalfilmi alal pole näha saanud aastaid. “V.O.I.T.K.A. Metsavennad” on selge loo ja klaari autorinägemusega teos, kus olemas peategelane ja täpselt välja mõõdetud vormis taust tema ümber.

Soome filmimehe Pekka Lehto teose taga on märge – Eesti 2004. Mitte ainult sellepärast, et väike osa filmi kulude katteks tuli Eesti Filmi Sihtasutuselt. Sest see ongi Eesti film – kaadris on eesti inimesed, kes räägivad oma lugusid sulaselges emakeeles. Olles suure kunstijõuga dokument, mitte kollase ajakirjanduse kaagutamine, mõjub too paljude jaoks juba ammu äraleierdatud lugu kahest metsas redutanud vennast ootamatult värskelt. Tegemist on karmis võtmes analüüsi ja üldistusega.

##Meediakära ja tegelikkus

Filmis jookseb põhiliselt Ülo Voitka lugu. Metsapagemine ja tabamine. Vangistus ja sealt väljumine. Meediakära ja tegelikkus. Aivar jääb tagaplaanile. Ilmselt teadlikult, sest Aivar tooks kaasa küsimuse – kuidas menetleda kunstis haige inimese teemat. Film muidugi võidab Aivari tagaplaanile lükkamisest – siit hakkab arenema filmi väide, mille järgi on mõlemad poisid mitmes mõttes ühiskonna ohvrid.

Soome lavastaja on koos Voitka poiste ja Eesti ühiskonnaga veetnud aastaid. Jälginud ja pannud tähele. Kõige valusam ongi filmis avanev pilt tegelikkusest. Ühest küljest sädelev meediakära, teisest küljest totalitaarsest ühiskonnast säilinud karmus – endised miilitsad ei anna poistele armu. Nurkaaetud poisse püütakse kriminaliseerida.

Veenvalt on filmis näidatud noore Eesti ühiskonna saamatust poisse kodustada. Tegemist on üldisema probleemiga – vastvabanenud Eesti ühiskond ei vaevunud kõnelema indiviidiga. “Kuidas me saime välja tulla. Kõik vanad Vene seadused olid jõus, ametis olid samad inimesed, kes meid jahtisid,” selgitab Ülo 90. aastate alguse tõsiasju. Film räägib ühiskondlikust reaalsusest – 1992. aastal Toompeal alanud desovetiseerimine ei ulatanud kaugele Lõuna-Eesti metsapadrikutesse. Lehto oskab veel 21. sajandil leida miilitsamõistusega ritta seatud sõnu.

Lavastajale meeldivad Ülo ja Aivar. Kuid mitte meediasangarite, vaid inimestena. Filmis kumab läbi just selline empaatiline autoripositsioon. Poiste siirus ja lihtsus on see, millele Lehto ehitab üles peategelaste kuvandit, mis läheb teravasse vastuollu ühiskondlike kulissidega.

Nende kulisside väljajoonistamisel on Lehto autentne. Kui muidu on filmis palju lavastuslikkust – olukordi ja sündmusi markeeritakse – siis ühiskonnakriitika tõuseb just tõsidokumentaalsetest kaadritest. Filmil on hea montaaž ja võimas eesti kultuurimärkidega muusikaline rida, mille taga väärt helilooja Tuomas Kantelinen. Südame ja mõistusega tehtud teos.

Eesti film rändab festivalidel

•• “Minu teada ei ole mingisuguseid otsuseid, millal filmi Eestis näidatakse, kõik on lahtine,” ütles Pekka Lehto assistent Janina Kokkonen Eesti Päevalehele. Ta jätab ridade vahelt võimaluse mõista, et asi on Eesti-poolses huvipuuduses.

•• “Me jätsime Lehto filmi Pimedate ööde filmifestivali kavast välja, sest käisid jutud, et see linastub kohe-kohe siin kinos,” ütles Pöffi korraldustoimkonna mees Helmut Jänes.

•• “V.O.I.T.K.A. Metsavendi” tabab Eesti filmide tüüpiline saatus: see rändab pikalt mööda välismaiseid festivale, kuid siia kinodesse ei jõua. “V.O.I.T.K.A.” linastub Põhjamaade filmipäevadel Lübeckis, see on valitud novembris toimuva kuulsa Amsterdami dokumentaalfilmide festivali võistlusprogrammi.