Kohakesed väljaspool tavareaalsust
VANA BULL LEE, KIRJANIK WILLIAM BURROUGHSI PROTOTÜÜP, URISEB JACK KEROUACI RAAMATUS “Teel” selle üle, et Ameerikas ei eksisteeri ideaalset baari.
Kunagi eelmise sajandi alguses sisaldanud ideaalne baar pikka letti, vaskkäsipuid, süljekausse, klaverimängijat, paari peeglit ja vaadiviskit, kümme senti naps ja vaadiõlu, viis senti kann. Järgnev mõtterännak läbi Tallinna urkabaaride on suures osas järelehüüe. Kohtadele, inimestele, ilusatele, hetkedele.
Sepa baar Koplis, mille tagant algavad kurikuulsad Liinid. Omavahel hüüti veel ka Leegiheitjate klubiks. Sepa baari eripäraks oli veel üheksakümnendate algul enne tualettruumi asuv seinaorv, milles kükitavat naisterahvast pimedas enne tavaliselt ei silmanud, kui ta sulle käe ette sirutas ja kraaksatas “krona”.
Ükskord ammu, meenutab kunstnik Kai Kivi, käis ta Sepa baarist Juku-Kalle Raidi otsimas. Istuski seal Juku-Kalle, karja turskete kohalike vene jõmmidega mestis. Äkki tõusis püsti, virutas rusikaga vastu lauda ja käratas: “Aga nüüd kuulame Mozartit!” Baari sigines pahaendeline vaikus, muusika keerati kinni. Inimesed said seal tavaliselt palju väiksemate asjade eest vastu pead. Seekord aga kuulatigi tükk aega kassetti Mozarti loominguga, mille Juku oma taskutest välja urgitses.
KOPLI KIRIKU KÕRVAL TRAMMIPEATUSES ASUB PÄÄSTERÕNGA PUBI. Hüüdnimi pärineb ajast, mil asutuse seina ehtis päästerõngas laevalt Odessa. See baar näeb välja täpselt nagu väike korter. Natukene linna poole tagasi tulles leiate baari nimega Söögid/Joogid. Seal käis põhiliselt noortest kaakidest koosnev asotsiaalse hõnguga kontingent, kellega oli iseäranis hea hirmutada külla saabunud välismaalasi. Soome Aktivisti peakunstnik sai sealt ükskord okiturismi kogemuse, mida ilmselt elu lõpuni mäletab.
On üks omadus, mis ühendab kõiki eelpool nimetatud kohti: kunagi ei ole neis mõtet tellida toidupoolist menüü järgi – seda, mida soovite, sel hetkel niikuinii ei ole. Küsimusele “A to u vas vobte jest?”, vastatakse tavaliselt: “·nitsel”.
Sõle tänava keskpaigas tegutses baar, mida mingil ajal hästi tihti sai külastatud – Indiaaniurgas. Nimele vihjas baari interjööris seinatäis kukesulgi. Muidu oli see tavaline vene viinavõtukohakene, koos viletsa salõki ja teiste “indiaanitoitudega”. Iseenesest võinuks selline baar asuda näiteks kõige vaesemas indiaanireservaadis.
OTSAGA KALAMAJAS, Ilmatar (rahvapäraselt tuntud kui Haige ema juures) endise kino Lembitu kõrval, mis mu tuttavate hulgas saavutas oma populaarsuse tänu eriti omapärastele sisekujunduslikele elementidele. Baariletil asus südant soojendav miniatuurne plastmassist purskkaev. Lisaks peeti selles baaris algusaegadel, hoolimata aastaajast, permanentseid jõule. Peaaegu Ilmatari kõrval asub aslõkikas, mida tuntakse hüüdnime Îivaja muzõka järgi.
Omaette legend on rõõmsalt ja jõuliselt tänini tegutsev Kassisaba kõrts. Selle stammkundede hulka kuulus nüüdseks meie hulgast lahkunud ajakirjanik Jaak Olep, kes just nimelt nende seinte vahel paljastas ja tõi enne esimesi pärastiseseisvumisjärgseid presidendivalimisi avalikkuse ette Arnold Rüütlit kimbutava Alzheimeri tõve.
Niisuguste kõrtside käekäik ei sõltu riigikorrast ega majanduse hetkeseisust – neid majandatakse rõõmsalt ilma selle sõna tähendust teadmata. Urkabaarid ja nende kliendid eksisteerivad väljaspool inimkonna tavareaalsust, kui kasutada väljendit labasest ulmeseriaalist. Nad on vähemalt niisama elujõulised ja kohanemisvõimelised nagu prussakad. Ja nad on kahtlemata kusagil alati olemas. Isegi kui me neist pikka aega mitte midagi kuulnud ei ole.
