Kohtumine Arved Tammega, seitsme romaani peategelasega


Kohtumine Arved Tammega, seitsme romaani peategelasega
Arved Tamm (ees) ja ta Arve Jommiks kirjutanud Heino KiikRene Suurkaev

Helistas kirjanik Heino Kiik ja ütles, et ta onu, legendaarse Arve Jommi prototüüp Arved Tamm saab sada aastat vanaks. Lähme külla! Misasja? Kirjanduslegend, igast seinast läbi murdev Jomm veel elus? Kähku raamatukokku, mälu värskendama. Mida rohkem lugesin, seda enam vaimustusin.

Kui Tammsaare tekst voogab ookeanilainena, siis Kiige Jommi-raamatud on kui Peipsi tormine pind. Äkiline, väge täis, murrab suuri laevu, kohalikele ei tee tuhkagi. Kui Tammsaare tuleb Straussi valsina, siis Jomm on puhas rokenroll. Valsimeister unustab end improviseerima, rokitaat annab rütmi alates esitaktist. Jomm ei väsi, raiub täiega.

Kogesin, et samasugune rokenroll kui romaani Jomm on peagi sajaseks saav Arved Tamm. Tulistab juttu kui kuuli­prits, hüppab püsti, surub käe kaasvestleja põlvele. Et pea viiekümnene ajakirjanikurakats aru saaks, mis Arvedil on öelda. Käsi kisub kiirest kirjutamisest krampi, Arved ei vakata. Pool tundi pärast sisseastumist saan esitada esimese küsimuse.

Hädaristitud laps

Arved tuli ilmale 18. jaanuaril 1910 vana kalendri järgi. Senini on alles paber „Äda ristimine”. Et vastsündinul eluvaimu nappis, toimetas „ädaristija Mart Lep” asja ära, et maimuke saaks kombekalt taevaisa ette. Aga ei ole Arvedil äraminekuga seniajani kiiret.

Kui kalender uueks läks, öeldud Arvedile dokumenti andes: paneme 13 päeva juurde, ilus arv. Nii on uus sünnipäev 31. jaanuaril. Arvedi emal oli 12 last, kaheksa kasvatas üles. Arved on ainukesena elus. „Ema oli nagu raudnael, tubli,” lisab kõrvaltoolist Heino.

Viimane tööpataljonlane

Arvedi neljaklassilise hariduse kompenseeris elutarkus. Ta on olnud põllumees, fotosuurenduste müügiagent, laomees, ekspediitor, turumüüja, brigadir, kiosköör… Tähtsaimaks tööks nimetab Udmurtiasse Kambarkasse samba ehitamist. Sealseist tööpataljonlastest 14 olid hinge heitnud, taheti mälestust jäädvustada. 1942 valatigi surnuaeda salaja sammas. Mehed tahtnud panna ristile sinimustvalge märgi, Arved ajanud vastu: muidu võetakse sammas kohe maha.

Kambarkas olid ka Gustav Ernesaks, Paul Luhtein, Otto Roots. Arvedi sõbrad, nüüdsed manalamehed. Mis sambast on saanud, Arved ei tea. Äkki võiks kaitseministri poole pöörduda ja lasta ära tuua?

Maailma ausaim

„Arved on maailma ausaim laomees,” muheleb Heino vuntsipahmaka tagant. Selle on ta ka kümnel eri moel romaani kirjutanud.

Arvedi jutt kaldub sõja-aastatele, mil ta kaalupommi puududes olevat mõõtnud leiba kümme kilo rohkem kui vaja. Senini on hing eksimuse pärast haige, et mis küll juhtunuks, kui välja tulnuks. Nimetab mitu korda oma suure eksimise muret.

Seatapp saatkonnas

Moskva Eesti saatkonnas, samas majas kus praegugi, peetud sõja ajal siga. Et süüa oleks. Sattunud Arved sinna. Seltsimehed Arnold Veimer ja Nikolai Karotamm olnud mures, et siga haige, tuleb ära tappa. Küsinud Arvedilt nõu.

Arved vaadanud üle, öelnud: pole hullu miskit, ega siga ikka nii väga haige ka pole. Nii jäigi veretöö saatkonnas tegemata. Aga kõik ilusad Eesti vapiga noad-kahvlid olnud majast kadunud. „Eks ära vinnati, mis muud,” arvab Arved.

Pullitapp Udmurtias

Kui tööpataljonis oli vaja mõnda tööd teha, olnud Arved esimene vabatahtlik – mis seal niisama molutada. Andis end ka loomatapjana üles, enne tapnud polnud. Toodud hiiglasuur pull. Arvedil lapsepõlvest meeles: tuleb kirvesilmaga silmade vahele virutada, uimaseks lüüa. Virutaski. Pull ei teinud teist nägugi, astus minema. Tapjail vesi ahjus. Mõne aja pärast kukkunud pull põlvili. Siis sai vere välja lasta.

Podjom ja Jomm

Kuis Arved Tamm romaanis Arve Jommiks muutus? „Vangimajas öeldi hommikul ikka podjom ehk äratus – sellest,” arvab Arved. Heino muheleb, tal on asjast oma arusaam.

Arved ütleb, et tema polevat eriti tahtnud raamatusse saada, aga mis teha – õepoeg peab kirjutama, leiba teenima. Algul olnud Arvedil imelik ja natuke häbi, hiljem natuke kuulus tunne ka. Tänaseks on Arved Jommiga harjunud.

Loe veel

„Tegelikult on Arved kirjanik,” mainib Heino. Arved ütleb, et pool seitsmest romaanist olevat tema elust otse üles kirjutatud, muu on Heino lisaks pannud. „Ei ole Eestimaal teist meest, kellest seitse romaani kirjutatud,” sekkub Heino. Ühel hetkel olnud lihtsalt niisugune tunne, et Arvedi peab raamatusse raiuma.

Printsi sammas

Pätsi toapoiss Põld oli Arvediga tööpataljonis. Rääkis, kuis president kord öelnud: „Täna õhtul tuleb sinimustvalge lipp maha võtta ja homme seda tagasi panna ei saa.” Põld võtnud koos komandandiga lipu alla. Komandant öelnud, et küll sinimustvalge tuleb tagasi. Põld ei olevat uskunud.

Stalin saatnud Pätsile oma pildi. Päts öelnud kurvalt, et teda ei tapeta, aga viiakse ära ja mis tuleb, on kole. Oligi.

Pätsi õues Kadriorus olnud Rootsi printsi sammas. Päts öelnud Põllule: lase maa sisse peitu. Põld lasknudki. Kui Rootsi kuningas oli Eestisse tulemas, helistas Arved Heinz Valgule ja ütles: sammas tuleks üles otsida, see on presidendi aiamullas. Ei leitud. Põld on surnud, sammas ikka kadunud.

Ebavajalik jalutuskepp

Kui Arved sai 50, kinkis sõber Jüri Järvet talle ilusa kuusepuust kepi. Iga oksake voolitud, orav peale nikerdatud. Kepp on Arvedi seinal. Arved küsib Heinolt, mida kepiga peale hakata. 99-aastase härra pilk ütleb, et see on vist kõige mittevajalikum asi ta kodus. „Kingi mulle,” kostab 82-aastane õepoeg Heino ja lisab: „Ma ju alles poisikene…”

Üks haigus on Arvedil ka: vanade kellade kogumine. Neid on tal kümnete kaupa seintel reas. See on nakkushaigus, mis nakatas ka Heinot.

Kirsiaed ja õunapuu

92-aastaselt tuli Arvedil kirsiisu. Otsustas õue kirsiaia rajada – siis hea võtta, kui isu tuleb. Rajaski. Heino aitas pisut. Nüüd kannavad kirsipuud rohket vilja.

Kord Arvedi õue astudes leidnud Heino onu õunapuu otsa ronimast. Öelnud, et proovib, kas ikka jõuab ronida. Heino ei riskinud järele ronida. Kirsipuude vilus meenutab Arved noorust Avinurme mail, kui vallakasakas mängis ta kodus viiulit ja jänesed tulid rohuaeda seda kuulama.

„Elu on imelik,” nendib Arved.

Eesti romaanitipp

Sariromaan

Arve Jomm

•• Heino Kiik

•• Seitse romaani, uustrükk kahes köites

•• Kirjastus Eesti Raamat, 2005

•• 512 ja 504 lk, kõva köide

•• Ilmus 1971–1990 enam kui tuhandel leheküljel. Koondatud kordustrükk ilmus 2005. Nimitegelasest, vähese hariduse, kuid suure elutarkuse ja väsimatu energiaga Arve Jommist sai 1970.–1980. aastatel vaba eesti mehe sümbolkuju, omamoodi Kaval-Ants, kelle läbilöögivõime ei sõltunud võimust, vaid enda tarkusest.

Romaanist

Ülo Tonts:

•• Harjumuspärased kriteeriumid põrkavad Jommist tagasi, nagu kannaks mees raudrüüd: on ta hea või halb, aus või ebaaus? Selge, päris selge on üksnes see, et Jomm elab, on tõesti olemas, et temas ega tema tegudes ei ole vaja kahelda.

Peeter Sauter:

•• Üle tuhande lehekülje minimalistlikku proosat on parimaid eesti romaane, aga lõpupoole hakkab ikka väsitama. Heino Kiige Jommi-romaani voorus on, et minimalistlikule tekstile ei kasva selga suure kunsti väsitav koorem.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare