Kohtumine Vennaskonnaga

 (5)
Kohtumine Vennaskonnaga
Rauno Volmar

Punkansambel Vennaskond andis välja DVD “Sügis Ida-Euroopas” Film esitab ansambli ajaloo läbi kaleidoskoopilise kaose
Vennaskond on fenomen. Kodumaise punkliikumise vaimne selgroog, kelle järjepidevus kipub seisnema tema ootamatutes ja samas nii oodatud ilmnemistes.

Nüüd on ta end ilmutanud duubel –DVD kujul, kus peal Vennaskonna 33 liikuva pildiga varustatud lugu. See on kokkuvõttes ka bändi ajalugu kujul, mida Tõnu Trubetsky ise eelistab nimetada filmiks. Tänases e-postmodernses situatsioonis võime muidugi ka mobiiltelefonidega “filme“ teha, kuid traditsioonilisema käsitluse järgi kipub see üllitis siiski filmi piiridesse mitte sobima.

Film on audiovisuaalne teos, mis ideaalis loob oma maailma, Trubetsky režissöörina on selle ettejuhtunud kildudest kokku ladunud, tulemuseks on kaleidoskoopiline kaos. Tegu on läbikomponeerimata, sisuliselt narratiivivaba ja stilistiliselt läbimõtlemata pildireaga, mida ei saa ka muusikafilmina määratleda, sest sealgi on heliline pool visuaalsele loole võrdseks partneriks terviku konstrueerimisel. Parimal juhul saame teose tituleerida anarhistlikuks — reegleid tundmata reegleid eiravaks — dokfilmiks, kuid lõppude lõpuks ei ole küsimus nimetamises, vaid väärtuses ja tähenduses, mida film endas kannab.

Eesti pungi ajalugu

Ja siinkohal avaneb meile hoopis mitmekihilisem Vennaskond. Alustame algusest ehk siis esimestest lugudest DVD-l, mis on dateeritud aastaga 1982. Mustvalged kaadrid veel väljakujunemata poisinolkidest on üllatavalt sarnased tänaste politseikroonika saatelõikudega. On juba tunda pead tõstvat rahulolematust kopitama hakanud sotsialismis, kuid punkkultuur ja punkarlus kui elustiil pole veel päriselt päral. Ta tuleb Soome televisiooni ja Sex Pistolsi plaatide ning kontsertlindistuste kaudu, pannes pulbitsema noorte vere ning tuues kaasa kole-esteetika ja mässumeelsuse. Aga erinevalt läänemaailma kogemusest kipub siinne versioon olema kirjanduskesksem.

Ometi on roppust ja raevu eesti pungis ikka halevähe. Vennaskonna esimesed albumid sisaldavad nii rahvusromantilis-naivistlikke ja eleegilisi lugusid kui ka raju ragistamist. Selgestinähtav vaenlane ei maganud ning sundis keelt teritama. Siis vähemalt oli, mille vastu hakata, kuid nüüd? Mammonakummardamine üldise usudogmana on kõva pähkel, seega on Vennaskonna vastuhakk kuidagi paigallennuks mandunud.

Kultuuriline metanarratiiv

Ajakirjanik Juku-Kalle Raidi arvates on Vennaskonna (mis tahes koosseisu silmas pidades) näol tegu ikkagi folkbändiga, kes omal moel reageerib sootsiumis aeg-ajalt tekkivatele paisetele. Ühiskonna-kriitilise avaldusena saab võtta 1998. aastal Helsingis antud intervjuus Eesti publikust eemal-oleku seletusena kõlanud Vennaskonna väidet, et siin olla kõik nokkmütsid pähe pannud. Samasse väravasse lendab ka Kadrioru Tivolis kuradirattal filmitud intervjuu.

Olude muutudes on Vennaskond nüüd kindel, et Kirde-Euroopast kaugemale minekuks oleks iseenda hingerahu tagamiseks vaja lood mõnda maailmakeelde panna, “sest kaua sa jaksad seletada”. Ja uus irvitav-ironiseeriv kvaliteet on ansamblile juurde tulnud — “Bomb Iraq!”

Ometi on “Sügis Ida-Euroopas” omamoodi jalajälg eesti kultuuriruumis, ajalooline dokument, mis kõneleb häälekalt sotsiaalsetest arengutest viimastel kümnenditel, muutudes nii kultuuriliseks metanarratiiviks: looks, mis jutustab ennast jutustamata, hõljudes ikka seletamatu vabaduse poole.

Lõpuks: jumala eest, iga inimene ei peagi Vennaskonna ajalugu vaatama! Aga need, keda see huvitab, saavad oma uudishimu rahuldada tänasel ametlikul esitlusel Woodstocki baaris ja homme Kuku klubis kell 18.30.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare