Kohvijoomise rahu ületab madina
Madis Kõivu uues näitemängus Draamateatri ajutisel laval Heliose kinos joob lõputult kohvi ainult üks mees – kohviku W Stammgast, keda mängib Lembit Ulfsak. Teised tulevad ja lähevad, tulevad uuesti ja ka lähevad uuesti.
Stammgast on paigal ja suhtub ümbritsevasse stoilise rahuga. See “stoiline” ongi võtmesõna, mis avab kogu filosoofilise tausta, mis on “Lõputu kohvijoomise” taga. Tartust pärit Werneri kohvik on kui Ateena agoraa ja Stammgast on kui lõpmatult tark Zenon, kes tunnetab tegelikkust eemalseisja nutikusega. Ainuke vahe W-kohviku ja Ateena turuplatsi vahel on selles, et juuakse kohvi, mida tollal olemas ei olnud.
Lembit Ulfsakis on kohvijoomise indu, mis vastandub vaimsel moel teda ümbritsevale sehkendamisele. Nii tekib lavastuse kujund: mees laua taga skulptuurses rahus ja koos kohvitassi vahetumisega pöörleb tema ümber inimesi. Kohvijoomise Uustulnuk (Jaan Rekkor) ja Poeet (Taavi Teplenkov), episoodilisematest tegelastest rääkimata. Filmilikus montaažis vahetuvad võimud, sakslased ja venelased. Siinsamas kohvikus on isegi miilamas mehe-naise armusuhe, kus Stammgasti ja ettekandja Erika (Maria Avdjushko) vahel tekib midagi enamat kui tavapäraselt kundel ja teenindajal kombeks on.
Ja kui Lembit Ulfsaki sisemises rahus peegeldub Stammgasti tragikoomiline karakter, siis teistel peategelastel jääb rollimaterjalist vajaka. See tegevus, mis kohvijoomisega võrrelduna on üks eikuhugi jõudmine, ei sünni laval lõpliku veenvusega. Pigem paistab see kõik kui eemalseisev Eesti 20. sajandi lugu, mis keerleb ümber kohvijoomise.
Inimlik sügavus jääb kohati kaugeks, saatuse kogemus olemata. Jutustatakse palju, kuid tegudes haakuvad tegelased harvem ja need hetked on siis teatri mõttes tõeliselt õnnestavad. Kohatine hõredus tekitab hüpoteesi, et Madis Kõiv on geniaalne grafomaan, kelle pikas heietusereas terad sõkaldega segamini.
Tükk kõnetab ühiskonda
Karakterite lõpetatuse puudumine on seda huvitavam, et tegelikult annab Kõiv suuresti vihjeid ajaloolistele prototüüpidele. Rein Sepaga kirjavahetuses olnuna oskan öelda, et Tõnu Oja mängitud Kõhna Mehe jutus oli täiesti olemas Rein Sepa keele isikupära. Ja ikkagi jäi ka see ere karakter kuidagi rippuma lõpmatus inimeste kohvikupöörlemises, milles võib näha inimliku sahmerdamise tühisust.
Olgu teoses pealegi omad hõredamad kohad, tükk on ütlemata suur, ja suur on ka loodu ajaline tähendus. Putinlikust jaluletõusmisest kantud rahvuslikkuse laine on uhtunud üle Eesti ja Madis Kõivu kohvijoomise dramaatilises vormis esitatud alternatiiv mõjub selle taustal targalt ja samas intrigeerivalt. Nii nagu “Tagasitulek isa juurde” kõnetab ka “Lõputu kohvijoomine” natuke rohkem ühiskonda, kui seda teevad teised Kõivu tekstid meie teatris. Nii et saab välja lugeda moraali: sahkerdamine ja hüsteeria on midagi muud kui stoiline rahu, milles avaldub olemise täius.
Kõiv seab oma Stammgasti poliitikaüleseks. Vaatajate silme all vahelduvad 20. sajandi ideoloogiad ja nendega kaasnevad sõjad. Inimesed vahetavad pooli ja peremehi. Stammgasti jaoks on kõik võrdselt inimesed: sakslased, venelased, Tartu sotsioloogid, KGB koputajad, eri mõttemallidest innustuvatest Poeetidest rääkimata.
Omal vaiksel ja pealetükkimatul moel paotab “Lõputu kohvijoomine” seega saladusekatet inimeseks olemiselt. Ja selles üldises on olemas ka midagi väga lokaalselt. See inimeseks olemise tõde avaldub kohvikus W, Tartus ja Eestis. Õpetlik vaadata.
Uus teatris
Madis Kõivu
“Lõputu kohvijoomine”
•• Lavastaja: Priit Pedajas
•• Osades: Lembit Ulfsak,
Jaan Rekkor, Maria Avdjushko, Tõnu Oja jt
•• Esietendus endises Heliose (ehk Oktoobri) kinos 5. oktoobril
