Kui­gi te­ge­vus leiab aset 1980-nda­te al­gu­ses, on see ome­ti ju­ba jutt „ka­du­nud ajas­t”. Jani ja sõpra­de te­ge­mi­sed sar­na­ne­vad pi­gem Ast­rid Lindg­re­ni Kal­le Blomk­vis­ti ja Roo­si­de sõja­ga 1940-nda­tel, Eno Raua ju­tus­tu­se­ga „Roos­te­va­ba mõõk” 1930-nda­te pois­te seik­lus­test või ehk ise­gi Fe­renc Molnári üle-eel­mi­se sa­jan­di­va­he­tu­se klas­si­ka­ga „Pál-tä­na­va poi­si­d” kui hüstee­ri­li­selt tem­pot tõst­va tä­nap­äe­va­ga.

Kui pal­ju on tä­nap­äe­val neid lap­si, ke­da mee­li­ta­tak­se ko­ju lõunat söö­ma mak­sa­kast­me­ga, kes lip­paks ja­la sõpru küla pealt kok­ku kut­su­ma sel­le ase­mel, et nei­le mo­bii­li­ga he­lis­ta­da või lä­heks üleüld­se heast peast met­sa ja nii­tu­de­le ko­la­ma ja sol­gi­tii­gi­le par­ve ehi­ta­ma ning teeks saa­re­le püsti­ta­tud vig­va­mist „ko­ha­li­ku ma­le­ma­ja”, kui ko­duar­vu­tis on in­ter­net, msn ja värs­kelt väl­ja tul­nud ral­limäng ning sõbrad hän­gi­vad ko­ha­li­kus kau­ban­dus­kes­ku­ses. Pea­le­gi elab ena­mik ini­me­si ja see­ga ka lap­si ju­ba nii­kui­nii suu­res lin­nas.

Lapsed ei sure

Pool­do­ku­men­taal­ses raa­ma­tus on siis­ki ka ae­gu­ma­tud tee­mad: sõprus, jul­gu­sep­roov, kui­das va­ne­ma­telt pois­telt mit­te ke­re pea­le saa­da, õde­de-ven­da­de va­he­li­ne kiu­sa­mi­ne, ema­le va­le­ta­mi­ne jne. Küllap mä­le­tab Ivar se­da­gi omast käest.

See, mis eris­tab raa­ma­tut „Kõik poi­sid ei saa suu­rek­s” ena­mi­kust las­te­raa­ma­tu­test ja liht­salt vah­vast lu­ge­mi­sest, on ühe pea­te­ge­la­se surm. Lap­se maail­mas po­le sur­ma­le koh­ta. Jah, mui­du­gi tea­tak­se, et elekt­ri­kon­tak­ti ei mak­sa näp­pe top­pi­da, au­to et­te ei ta­su joos­ta ja kõrgelt võib al­la kuk­ku­da, aga kee­gi ei tu­le sel­le pea­le­gi, et ühel hom­mi­kul jääb Ke­vi­ni või An­na koht las­teaias või koo­lis tühjaks. Lap­sed liht­salt ei su­re. Ja kind­las­ti mit­te ei su­re nad oo­ta­ma­tult ja vaik­selt õhtul ko­dus, na­gu raa­ma­tu-Ja­ni sõber Vil­lu. Või pä­ris-Iva­ri pä­ris sõber.

Lap­se­va­ne­ma­le soo­vi­taks sel­lepä­rast raa­mat en­ne et­te­lu­ge­mist üle vaa­da­ta ja võib-ol­la jät­ta ma­tus­test rää­kiv sis­se­ju­ha­tus hoo­pis lõppu, et kur­bus jääks esial­gu sa­la­du­seks ja jutt harg­neks lõpu­ni ajas ta­ga­si hüppa­ma­ta.


Loe katkendeid:

http://poisteraamat.blogspot.com