Kõik lapsed on surematud



Ivar Soopani „Kõik poi­sid ei saa suu­rek­s” on raamat, mi­da prae­gu­ne kol­mekümnes­te põlv­kond saab lastele et­te lu­ge­da, et nood saak­sid ai­mu, kui­das lap­sed va­nas­ti ela­sid.

 Kui­gi te­ge­vus leiab aset 1980-nda­te al­gu­ses, on see ome­ti ju­ba jutt „ka­du­nud ajas­t”. Jani ja sõpra­de te­ge­mi­sed sar­na­ne­vad pi­gem Ast­rid Lindg­re­ni Kal­le Blomk­vis­ti ja Roo­si­de sõja­ga 1940-nda­tel, Eno Raua ju­tus­tu­se­ga „Roos­te­va­ba mõõk” 1930-nda­te pois­te seik­lus­test või ehk ise­gi Fe­renc Molnári üle-eel­mi­se sa­jan­di­va­he­tu­se klas­si­ka­ga „Pál-tä­na­va poi­si­d” kui hüstee­ri­li­selt tem­pot tõst­va tä­nap­äe­va­ga.

Kui pal­ju on tä­nap­äe­val neid lap­si, ke­da mee­li­ta­tak­se ko­ju lõunat söö­ma mak­sa­kast­me­ga, kes lip­paks ja­la sõpru küla pealt kok­ku kut­su­ma sel­le ase­mel, et nei­le mo­bii­li­ga he­lis­ta­da või lä­heks üleüld­se heast peast met­sa ja nii­tu­de­le ko­la­ma ja sol­gi­tii­gi­le par­ve ehi­ta­ma ning teeks saa­re­le püsti­ta­tud vig­va­mist „ko­ha­li­ku ma­le­ma­ja”, kui ko­duar­vu­tis on in­ter­net, msn ja värs­kelt väl­ja tul­nud ral­limäng ning sõbrad hän­gi­vad ko­ha­li­kus kau­ban­dus­kes­ku­ses. Pea­le­gi elab ena­mik ini­me­si ja see­ga ka lap­si ju­ba nii­kui­nii suu­res lin­nas.

Lapsed ei sure

Pool­do­ku­men­taal­ses raa­ma­tus on siis­ki ka ae­gu­ma­tud tee­mad: sõprus, jul­gu­sep­roov, kui­das va­ne­ma­telt pois­telt mit­te ke­re pea­le saa­da, õde­de-ven­da­de va­he­li­ne kiu­sa­mi­ne, ema­le va­le­ta­mi­ne jne. Küllap mä­le­tab Ivar se­da­gi omast käest.

See, mis eris­tab raa­ma­tut „Kõik poi­sid ei saa suu­rek­s” ena­mi­kust las­te­raa­ma­tu­test ja liht­salt vah­vast lu­ge­mi­sest, on ühe pea­te­ge­la­se surm. Lap­se maail­mas po­le sur­ma­le koh­ta. Jah, mui­du­gi tea­tak­se, et elekt­ri­kon­tak­ti ei mak­sa näp­pe top­pi­da, au­to et­te ei ta­su joos­ta ja kõrgelt võib al­la kuk­ku­da, aga kee­gi ei tu­le sel­le pea­le­gi, et ühel hom­mi­kul jääb Ke­vi­ni või An­na koht las­teaias või koo­lis tühjaks. Lap­sed liht­salt ei su­re. Ja kind­las­ti mit­te ei su­re nad oo­ta­ma­tult ja vaik­selt õhtul ko­dus, na­gu raa­ma­tu-Ja­ni sõber Vil­lu. Või pä­ris-Iva­ri pä­ris sõber.

Lap­se­va­ne­ma­le soo­vi­taks sel­lepä­rast raa­mat en­ne et­te­lu­ge­mist üle vaa­da­ta ja võib-ol­la jät­ta ma­tus­test rää­kiv sis­se­ju­ha­tus hoo­pis lõppu, et kur­bus jääks esial­gu sa­la­du­seks ja jutt harg­neks lõpu­ni ajas ta­ga­si hüppa­ma­ta.


Loe katkendeid:

http://poisteraamat.blogspot.com

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare