Kõik lapsed on surematud
Kuigi tegevus leiab aset 1980-ndate alguses, on see ometi juba jutt „kadunud ajast”. Jani ja sõprade tegemised sarnanevad pigem Astrid Lindgreni Kalle Blomkvisti ja Rooside sõjaga 1940-ndatel, Eno Raua jutustusega „Roostevaba mõõk” 1930-ndate poiste seiklustest või ehk isegi Ferenc Molnári üle-eelmise sajandivahetuse klassikaga „Pál-tänava poisid” kui hüsteeriliselt tempot tõstva tänapäevaga.
Kui palju on tänapäeval neid lapsi, keda meelitatakse koju lõunat sööma maksakastmega, kes lippaks jala sõpru küla pealt kokku kutsuma selle asemel, et neile mobiiliga helistada või läheks üleüldse heast peast metsa ja niitudele kolama ja solgitiigile parve ehitama ning teeks saarele püstitatud vigvamist „kohaliku malemaja”, kui koduarvutis on internet, msn ja värskelt välja tulnud rallimäng ning sõbrad hängivad kohalikus kaubanduskeskuses. Pealegi elab enamik inimesi ja seega ka lapsi juba niikuinii suures linnas.
Lapsed ei sure
Pooldokumentaalses raamatus on siiski ka aegumatud teemad: sõprus, julguseproov, kuidas vanematelt poistelt mitte kere peale saada, õdede-vendade vaheline kiusamine, emale valetamine jne. Küllap mäletab Ivar sedagi omast käest.
See, mis eristab raamatut „Kõik poisid ei saa suureks” enamikust lasteraamatutest ja lihtsalt vahvast lugemisest, on ühe peategelase surm. Lapse maailmas pole surmale kohta. Jah, muidugi teatakse, et elektrikontakti ei maksa näppe toppida, auto ette ei tasu joosta ja kõrgelt võib alla kukkuda, aga keegi ei tule selle pealegi, et ühel hommikul jääb Kevini või Anna koht lasteaias või koolis tühjaks. Lapsed lihtsalt ei sure. Ja kindlasti mitte ei sure nad ootamatult ja vaikselt õhtul kodus, nagu raamatu-Jani sõber Villu. Või päris-Ivari päris sõber.
Lapsevanemale soovitaks sellepärast raamat enne ettelugemist üle vaadata ja võib-olla jätta matustest rääkiv sissejuhatus hoopis lõppu, et kurbus jääks esialgu saladuseks ja jutt hargneks lõpuni ajas tagasi hüppamata.