Maimu Berg

Tuum, 1999

Maimu Bergi uus romaan "Ära" on ta esimene suur romaan.

Teose pealkiri on kohutavalt täpne. Äraminek oli nõukogude ajastu inimeste mütoloogiline unistus, üks ajastu suurtest narratiividest. Äraminejaid nimetati "ärahüppajateks", silmatorkavamaid nendest mõisteti hukka ajalehtedes. Kirjutanud on eestlaste välismaale põgenemisest peamiselt väliseestlased ja üks soomlane – Harri Sirola (romaanis "Kaksi kaupunkia"). Põgenemise müüt teisenes kohe, kui sotsialism kokku varises.

"Ära" on palju mahukam kui lihtsalt lugu sellest, kuidas pääseda välja nõukogude sotsialistlikust vabariigist. Üliõpilase Tamara ja kunstnik Ennu armastuse lugu on romaan armastuse reetmisest, iseenda reetmisest, isiksuse piiridest ja paratamatustest, mille vastu lööb end ära pea igaüks, kes tajub oma võimete ja soovide vastasseisu. "Ära" on armastusromaan nii nagu peaaaegu kõik Bergi romaanid, kuid tekstina ei ole see kaugeltki süütu ja lihtne.

Armastus on Bergi romaanides minevikuline ja seotud reetmisega, jutustamise hetkeks on ta möödas – "on läinud." Seegi on Bergi pealkiri, 1991. aaastal ilmunud jutukogu oma. Armastust reedetakse Bergi esikromaanis "Kirjutajad", samuti menukas "Ma armastasin venelast". Armastus on alati möödas. Näiliselt, muide, on reetjad naised, sügavamaks põhjuseks kõigis teostes on ju meeste nõrkus. Sama mustrit saab otsida ka romaanist "Ära".

Ent mitte mitmeti tõlgendatav lembesuhe ei tee Bergi romaani keeruliseks, vaid see, et "Ära" kirjutab end paljude varasemate tekstide peale ja korrespondeerub Bergi enda varasema loominguga, samuti kõigi nende teostega, mis kirjutavad n.-ö idaeurooplase fenomenist. Osutada võiks Viivi Luige ("Ajaloo ilu"), Milan Kundera ("Olemise talumatu kergus"), Emil Tode jt teostele.

Bergi varasemad lühiromaanid ilmusid kahekaupa ühtede kaante vahel, esimesed kaks 1987. aastal, teised kaks 1994. Lühiromaan "Nemad", mis esitas kirbelt masohhistliku vaate 1960. aastate põlvkonda, jäi läbilöögiteose "Ma armastasin venelast" varju. "Nende põlvkonda põlgasid nii neist vanemad kui ka nooremad. Nad olid sündinud pimedusse ja alandusse, lootusetusse...", kirjutas Berg. Sellestsamast nende põlvkonnast on ka "Ära" ja enam ei väljenda Berg nii tõrjuvat suhet, vaid esitab sedavõrd täpse ja äratuntava ajastupildi, et seda vabanemisrõõmu ja isegi pisukese nostalgiaga lugeda võib. Enn tahab ära, sest ta on ära tundnud oma keskpärasuse ja kannatab ühtviisi nii geniaalsuse kui vabaduse puudumise tõttu.

Nii annab kirjanik piiridele kaks tähendust, seesmise ja välise. Ka armastuse reetmine, millele kirjanik ise oma intervjuudes on tähelepanu juhtinud, on mitmeti tõlgendatav. Ennu vaatekohalt ei ole ta midagi reetnud. Tamara jaoks on vabadus igal pool, kus ta saab olla tema ise, Ennu jaoks puudub vabadus igal pool. Põgeneda ei ole tegelikult kuhugi, ära ei saagi.

Lugemisega umbes poole raamatuni jõudnud, tahtsin hüüatada: just sellist romaani olen ma oodanud. Kõik kadunud maailmad on sündinud tavaliselt tuhandeid kordi uuesti nendest loodud kunstiteostes. Lõpupoole muuutus mu põnevus veidi jahedamaks, autori hoog ei olnud päris endine, korraks tundsin end lugevat referaati, mis ju postmodernset teost vahel ikka veab. Berg jätab oma kangelased ootama, küll mitte meid, vaid teineteist. Või on see seesama? "Kõik on minevik", tõdetakse. "Kõik on ühtviisi möödas. Ühekaugusel."