Kõik on patused ja peavad surema
Energiasäästu teemaline projekt „MIM Goes Sustainable” tabab teemavalikuga naelapead. Teatrid võivad ju ampsata suuri tük-ke mõistetest, nagu au, armastus või kohusetunne, aga pärast tulede kustumist saadetakse isegi neile elektriarve. „Öko” ja „säästu” levivad argikeeles nagu viirus, omandades rabava võime kinnituda iga käibeloleva sõna külge. Sellesse ootustest tiinesse õhustikku ilmub oma uue tükiga MIM Project, astub ette, satub segadusse ja jääb vait.
Lavastuse tehniline külg on andekalt vormistatud. Etenduse valgusallikad saavad vajaliku energia pedaale väntavatelt vaatajatelt ja näitlejatelt. Nii ei kulu elektrile midagi ja vaatajad mõistavad, mida energia tootmine ja kulutamine praktilises mõttes tähendab.
Näitlemise asemel peetakse pigem instrueerivat ja ideoloogilist loengut, tunne on nagu mitme leidliku õpetajaga vabas ja vahetus koolitunnis. Minugi poolest, põrgusse näitlemine. Kui juba lahatakse sotsiaalseid küsimusi, mis igaüht puudutavad, ehk räägitakse päris asjadest, võivad ka näitlejad rääkida nagu päris inimesed: see on minu nimi ja ma olen energiasõltlane. Peaasi, et inimesel oleks kirglik tahe mulle midagi rääkida, mind milleski veenda.
Kuna rahva harimine ongi tegijate tõsine eesmärk, on alla tunni pikkune lavastus muidugi üsna igav, ehkki vahele püütakse puistata ka väikseid meelelahutuslikke rosinaid muusika, varjuteatri, kostüümide ja eel-kõige elektriratastega. Harivas osas antakse ülevaade sellest, kuidas säästupirn ei tähendagi säästu, kuidas prügisortimine ei anna tulemust ja kuidas inimese tarbimisharjumused ülepea kipuvad ökoelust saadavat tulu nullima. Kui oled korra lennukiga lennanud, ei päästa paar säästukaalikat enam midagi, ainuke tõhus viis energiat mitte tarbida on surra. Kõik teada värk, mida iga eestlane suudab rosoljelauas vestlusse põimida.
Ökopood ja teised ebajumalad
Nii murtakse sisse lahtisest uksest. Teada on ometi ka see, et ükskord saavad fossiilkütused ikkagi otsa ja kui midagi praegusest paremat välja ei mõelda, siis ei jäägi suurt muud üle kui ratast vändata. Lavastuse ideoloogiline vastus kõlab tõelise poliitkorrektsusena, täpselt seda inimesed kuulda on tahtnudki. Esiteks, eluks on energiat vaja. Kõik on üks ja seesama energia – nii päike kui ka lõke, nii nafta kui ka selles suplev lind. Loodus on ükskõikne, nii et tehke oma tegusid edasi, inimesed. Evolutsioon on asjad niimoodi seadnud ja ei tahaks ju Päikest säästuversiooniga asendada. Jah, ühiskonnal on probleeme, aga need lahendab teaduse areng. Millegipärast ei lisata: „Ja kui asjad tõesti ei laabu, siis pole hullu, loodus tühja kohta ei salli.”
Nii kindel progressiusk jätab õhku väikese irooniakahtluse, ent tundub siiski siiras. Nagu lavastuse tutvustustekst ütleb, pole projekti eesmärk pakkuda vastuseid, vaid üksnes osutada energeetikaküsimustele ja sellele, et üheseid vastuseid ei ole võimalik leida.
Olulisem on teine sõnastatud eesmärk: pakkuda inimestele indulgentsi. Ökopood ja pakendikonteinerid on ebajumalad ja seega ebatäiuslikud. Tõelise õndsuse toob hoopis teaduslikult põhjendatud tõdemus, et kõik, mis toimub, on loodusseaduste järgi vältimatu. Universaalne tõde, mis sobib mis tahes patu kustutamiseks.
Igatahes pole põhjust imestada, et näitlejad publikut ei sütita. Mõttest „asjad on nii, nagu nad peavadki olema” on lihtsalt väga raske innustuda. Lobisesin lõpp-järelduse välja, sest reklaami järgi on vabad kohad niikuinii otsas. Ent lavastus pakkus ka ühe inspireeriva detaili: kuigi pikem väntamine nõudis täiskasvanultki pingutust, olid kõige innukamateks energiatootjateks lapsed. Nii et kui masinad keelduvad meid teenimast, võib alati naasta lapsorjade juurde. Aga see uus säästuöko on ammu unustatud vana.
„MIM Goes Sustainable”
osalejad: Taavet Jansen, Maike Lond, Kalle Tikas, Kristjan Jansen, Andrus Aaslaid, Kristiina Kütt
5.–9. mail kell 18 Tallinna lennusadamas
