Kõik teed viivad pimedatel talveöödel kinodesse!
11. Tallinna Pimedate Ööde filmifestival avatakse homme Michael Nyman Bandi ülesastumise saatel Vene Teatris. Peter Greenaway kunagise ihuhelilooja ilmumist festivalirahva ette võib pidada märgilise tähtsusega sündmuseks, sest tema loomingus on ühendatud nii filmimaailma hoomamatu sära kui ka art house’i kino mässuline vabameelsus.
Samamoodi on ka Pöffist saanud festival, kus vaatamata kullale, karrale ja elegantsile prevaleerib ennekõike siiski tahe näha ja näidata häid filme üle kogu maailma. Tänavune festivalikava on igati rammus, filme on igast žanrist ja igale maitsele. Lisaks kahele võistlusprogrammile – rahvusvahelisele EurAasia ja kodumaistele Scottish Leader Eesti täispikkade filmide konkursile – on filmid jaotatud mitmesse alaprogrammi, aitamaks publikul kergemini linateoste massis orienteeruda.
Kindlasti tasub pöörata tähelepanu filmidele, mille koondnimetuseks on “11 valitud teost”. Tegemist on Pöffi meeskonna isikliku valikuga oma lemmikreÏissööride hulgast. Siin võib vaadata näiteks François Ozoni uut filmi “Angel”, Patrice Leconte’i “Minu parimat sõpra” Daniel Auteuil’ga peaosas, Wong Kar-Wai “Minu mustikakarva öid”. Lisaks veel Emir Kusturica, Catherine Breillat, Kira Muratova viimaseid filme.
Programmi Panoraam kavas näeme maailma kino uuemaid suundumusi ning huvitaval kombel on just siia programmi sattunud seni näitlejatena tuntud Julie Delpy “Kaks päeva Pariisis” ja Steve Buscemi “Intervjuu”. Viimane film on paar aastat tagasi islamiäärmuslaste poolt mõrvatud Theo van Gogh’ filmi uusversioon.
Hoiame näppu filmipulsil
Tähelepanu tasub pöörata vaat et enamikule selle programmi filmidest – näiteks Sam Garbaski “Irina Palmile”; Julian Schnabeli “Tuukrikellale ja liblikale”, mis räägib loo moeajakirja Elle toimetaja traagilisest saatusest; Mike Newelli katsele ekraniseerida Marqueze romaani “Armastus koolera ajal” ning kanadalase Denys Arcand’i “Pimeduse ajale”.
Programmi Foorum iseloomustab geograafiliselt lai haare, veidi kontsentreeritumalt on festivali programmi koostajad keskendunud Lõuna-Koreale, Belgiale, skandinaavlaste Põhja valgusele ja valikule nimega “Päike tõuseb idast”, kus fookus on Aasial. Väga huvitav on Screen Internationali kriitikute valik, siin on üks festivali tippfilmidest – rumeenlaste “4 kuud, 3 nädalat, 2 päeva”. Inimõiguste programmi nimi “Igapäevane põrgu” räägib enda eest. Nick Broomfieldi “Vaimud” ja Aleksei Balabanovi “Cargo 200” on vormilt üksteisest diametraalselt erinevad, kuid kusagil nad lõikuvad... Programme on veel, kõiki on siin ruumipuudusel üles lugeda võimatu.
Eesti Päevaleht aitab jõudu-mööda lugejatel näppu Pöffi filmipulsil hoida. Lisaks kultuuritoimetuse autoritele oleme kutsunud oma filmisoovitusi-laitusi jagama eri kultuuri- ja pop-kriitikuid, filmiprofessionaale ja sõltumatuid vaatlejaid. Eks näis, kas ja kuidas langevad Eesti publiku ja ajakirjanike valikud ühte näiteks Euroopa Filmiakadeemia omaga, kelle selle aasta nominentidest on ka Pöffil terve trobikond esindatud.
PÄIKE TÕUSEB IDAST
“Minu tädi postmodernistlik elu” (Hiina, 2006)
Režissöör Ann Hui
Linastub homme kell 20 Kumu auditooriumis; 3. detsembril kell 22.30 Kosmoses
•• Romantilise draama ja jandikomöödia elemente segav film räägib pensioniealisest maanaisest, kes alustab uut elu Shanghais. Metropolis, kus ollakse väljas vaid omakasu peal, ei ole ausameelsel naisel lihtne oma tõekspidamiste järgi elada. Teda üritavad ära kasutada nii väike sugulane, haige lapsega naine kui ka libekeelne amatöör-ooperilaulja, kes üritab teda meelitada kahtlasesse hauaplatsiärisse. Filmi inimlik sõnum ja hea režissööritöö avalduvad paremini just rahulikumatel hetkedel. Mängulist õhkkonda toetab hästi ka muusika, mis on pärit Takeshi Kitano ihuheliloojalt Joe Hisaishilt.
Tauno Maarpuu, Pöffi aktivist
SCREEN INTERNATIONAL
“4 kuud, 3 nädalat, 2 päeva” (Rumeenia, 2007)
Režissöör Cristian Mungiu
Linastub 2. detsembril kell 19.30 Vene Teatris ja 9. detsembril kell 22 Kinomajas
••Tänavuse Kuldse Palmioksa võidufilm tuleb Rumeeniast, kuulutades hoogsalt Kesk- ja Ida-Euroopa kinokunsti tõusu. Pildiliselt vaoshoitud, kuid sisult jõuline linateos räägib 1987. aasta Rumeeniast, ajast, mil abort oli seal ebaseaduslik. Üks tudengineiu on otsustanud aborti teha ning sõbranna aitab teda. Lisaks säärase operatsiooni seadusvastasusele tuletab argipäev igal sammul meelde institutsiooni võimu üksikisku elu üle. Tugev atmosfääritunnetus, head näitlejatööd, loomulik dialoog ja õõvastavalt tuttav sotsialismi-aegne olme teevad filmist mõjuva vaatemängu. Kristiina Davidjants, filmitoimetaja
SCREEN INTERNATIONAL
“Minu vend on ainus laps” (Itaalia, 2007)
Lavastaja Daniele Luchetti
Linastub: 1. detsembril kell 14.30 Vene Teatris ja 9. detsembril kell 20 Kinomajas
••Emotsionaalne, poliitilise alatooniga perekonnadraama itaalia temperamendi parimates traditsioonides. Film jälgib kahe väikelinna töölisperest võrsunud venna elukäiku 1960. ja 1970. aastate Itaalias kommunismi ja neofašismi ideede tõmbetuultes. Lisaks vendadevahelisele vastuolulisele suhtele, nende kriminaalsetele eneseotsingutele muutuvate ideaalide hämaruses on filmis oluline roll mängida ka armastusel ja kolmel naisel, kellest lüürilisem ja dramaatilisem on poiste lihtne ema. Tema südamevalu poegade pärast on kujutatud legendaarse Anna Magnani vaimus. Kristi Eberhart, teatraal
inimõiguste eriprogramm
“Vaimud” (Briti, 2006)
Lavastaja Nick Broomfield
Linastub 1. detsembril kell 20 Kumu auditooriumis ja 5. detsembril kell 18 Athenas
•• Entusiastlik dokumentalist Nick Broomfield on jälitanud Margaret Thatcherit ja pinninud Courtney Love’i, uurinud hiphopparite gängisõdu ja lustinud kaameraga luksusliku prostitut-siooni tagakambrites. Broomfield on teravmeelne provokaator, Maimiku ja Kilmi suur lemmik, kes mängib enamasti oma dokfilmides ka peaosa. “Ghosts” on aga tema lavastatud mängufilm, kuid dokumentalistlik esteetika on siin endiselt käibel: käsikaamera, naturalistlik näitlemisstiil ja kohapeal sündiv dialoog. “Vaimud” käsitleb läänemaailma süümet seoses illegaalse immigratsiooniga ning põhineb tõsielulisel juhtumil, kui Inglismaal, Morecambe´i rannas uppus 23 hiinlast, kes korjasid seal tigusid. Näeme toimuvat ühe noore nais-immigrandi silme läbi, kes – nagu ikka immigrandid – on läbinud vintsutusterohke teekonna, et minna Inglismaale tööle ja teenida seal raha, et suguvõsa ülal pidada. Traagiline, kuid ladus ja kütkestav film. Pärast vaatamist on tunne, nagu oleks pisut karmat parandanud ja võiks see-tõttu hääs restoranis kübeke sushit võtta. Rain Tolk
Pöff
Filmipidu
Pöffi põhiprogramm
•• 15. novembrist 9. detsembrini 2007
•• Tallinnas, Tartus, Viljandis, Jõhvis, Kärdlas, Narvas
•• Linastub 200 täispikka filmi 60 riigist
•• Nii Eesti kui ka rahvusvahelise võistlusprogrammi võitjad selguvad 8. novembril.
