Kõike korraga, palju ja kohe

Samal ajal, kui Helsingis on viimaseid nädalaid lahti suur Andy Warholi retrospektiiv, manifesteerib Tallinnas Rotermanni soolalaos end põlvkond noori, kelle silmi on avanud Warhol.

Jaak Visnap on Warholi kohta lausa pildi teinud. Popukunsti iidoli surmast on vahepeal möödunud kümme aastat. Vähe sellest, ka äsja Pärnus Chaplini keskuses lõppenud nn suprealismi festival ajas sama asja - Leonhard Lapin, kes alustas 1960-ndate lõpul popkunstnikuna, on jõudnud ringiga tagasi algusse ja õpetab nüüd samas vaimus välja meie tudengeid.

Tallinnast Türini

Mari Sobolev on aga Eesti Kunstimuuseumi filiaalis koondanud ühe mütsi alla üpris erinevaid esinejaid kogu Eestist, alates Tallinnast kuni Türini, algajatest kuni tuntud kunstnikeni. Ometi säärane lõtvus ei häiri. Pigem on tegemist krambivaba vaatenurgaga tänapäevale ja kuigi esinetakse otse keset konservatiivset institutsiooni, tuksub eksponeeritava kunsti süda alternatiivselt. Meenub, kui lõdvestavalt mõjus 1980-ndate keskel punkmuusika ja -kunsti tulek. Praegu pole sellisel mentaliteedil protestivat otstarvet, tegemist on lihtsalt ühe hingeseisundiga, eluviisiga, võimalusega teadvustada olemasolu.

Näituse eesmärk näib olevat manifitseerida mingit põlvkondlikku ühiskogemust, mille visualiseerimisele lisab iga esineja oma väärtusliku nüansi. Kokku tekib aga värvikas pilt teatud mentaliteedist. Võtmesõnaks ongi nähtavasti "kogemus", mis tähendab seda, et need kunstnikud ei lähtu niivõrd õpitud teadmistest või teooriatest (kuigi ka need pole välistatud), kuivõrd oma elust ning visuaalsest informatsioonist, mis jõuab nendeni siin ja praegu. Pange tähele - mitte keegi ei kujuta tõsimeeli mingit ideaali, täiust või kauget unistust.

Pragmatism ja kogemus

Seda rolli täidab edukalt reklaam ja klants-ajakirjandus. Noorte kunstnike vaatenurk elule tundub olevat pigem asjalik, veidi introvertne ja vaikselt muigav. Nii tundub väljapanek kuidagi värskendav ning erinevalt mõningatest teistest näitustest on siin absoluutselt võimalik aru saada, MIKS need kunstnikud üldse teevad kunsti, miks nad teevad just selliseid töid, kujutavad selliseid portreid või olukordi. Ja see on kompliment.

Siinkohal väike tähelepanek. "Kogemust" on eesti kunstimaailmas millegipärast häbenetud, justkui oleks hea kunsti tunnus tingimata võõrandunud suhe elusse. Kuna "kogemus" on ühtlasi pragmatistliku esteetika võtmesõna, siis on soolalao näitus käsitletav selle kaudu. Pragmatism, teadagi, pärineb Ameerikast nii nagu Andy Warholgi, ning selle tungimine tänapäeva eestlase mõtlemisse igal võimalikul tasandil (poliitika, majandus) peab loogiliselt võttes kajastuma ka kunstis.

Kui hakata konkreetseid esinejaid nimetama, kiitma, esile tõstma jms, siis huvitaval kombel mõjuks kellegi väljarebimine üldisest taustast vägivaldselt. Võib teha statistikat ja öelda, et kõige suuremate töödega (skulptuuridega) esineb Kiwa ja kõige tillukesematega (koomiksid) Kaspar Toome. Kõige professionaalsema maaliga esineb Peeter Allik ja kõige müstilisem-tundlikumaga Anne-Daniela Saaliste. Meeldejäävaimate portreemaalidega esineb Kadri Alesmaa ja kõige veidrama tsitaadikooslusega (Krull, Raffael) Evelyn Müürsepp. Kõige "uurimuslikumalt" esineb Kadri Kangilaski ja hämaraimate vihjetega esineb Tarrvi Laamann. Jne. Jne. Igaüks on millegi poolest "kõige".

Võrkkestakunst ja pealisinna-esteetika

Paljud tööd on valminud kiiresti ja sama kiiresti lähevad nad ka meelest. Warhol ütles, et vaadatagu tema maalide pealispinda ja te saate teada kõik (parodeerides Clement Greenbergi pealispinna-esteetikat abstraktsionismi käsitlemisel). Eesti kunstnikud näivad sünteesivat pallaslikku (s.t prantsuse) nn silma võrkkesta-kunsti ja ameerikalikku pealispinna-kunsti. Ju see praegune aeg ongi ilma sügavuse dimensioonita. Või annab säärasele kunstile "sügavuse" hoopis sügavuse kogemuse puudumine?

Kui tulla veel kord tagasi Warholi ja tänapäeva-Eesti seoste juurde, siis mainigem ka Sally Stuudiot, kus laste koolitusel pannakse suurt rõhku popkunstile. Peagi saavutab popkunst Eestis ainsa võimaliku esteetika staatuse, tema märtri-seisundist ei saa enam juttugi olla. Huvitav, et samasugune kunstiareng pole otseselt täheldatav Lätis, Leedus, Venemaal ega mujal. See peab midagi ütlema meie eripära kohta.

HEIE TREIER