PARANDATUD AJALOOVÕLTSINGUD JA LEGENDID
Gerhard Prause
Olion, 1999
Tõlkija Jüri Selirand.
Humanitaarteadused üldse ja sealhulgas eriti ajalooteadus pole tõsine teadus (science). See on ajalooline tõde, milles vähe kahtlejaid. Eriti reaal- või loodusteaduste poole peal. "Päris" teadust saab mõõta. Ajaloo puhul on igasugused mõõtmised küsitavad, kuigi ihalust mõõtmise suunas võib märgata.
Samas räägivad paljud enesekindlalt ajaloolisest tõest. Nagu tegelikult oli tahtis XIX sajandil ajalugu kirjutada Leopold von Ranke. Seepärast tuleb purustada, paljastada ja häbistada kõik teadlikud või tahtmatud valed, müüdid, legendid jms, mida on ajaloos rohkesti. Seda tuleb teha kasvõi humanistlikel eesmärkidel, sest tõde on ülistavatest ja eksitavatest legendidest inimlikum ja talutavam. Nii õigustas end ka (lääne)sakslasest ajaloodoktor Gerhard Prause 1986. aastal ilmunud raamatu eessõnas.
Tõsi, mitmed Prause poolt sirgeks räägitud tõdedest olid raamatu ilmumise ajaks üldtunnustatud. Paljud valed ja müüdid on aga veel tänagi laialt käibel. Tõenäoline on ilmselt seegi, et 1986. aastal just niisuguseid ajaliselt kaugeid ja "süütuid" valesid tasuski paljastada. Vahetult pärast seda on meid tabanud laviin igasuguseid uusi, lähiminevikust pärinevaid paljastusi. Need on meid ehk pisut väsitanud ja kogu inimkonda puudutavatest libalugudest kõrvale jätnud.
Seepärast on "Olioni" pöördumine Prause teose poole tänu- ja tähelepanuväärt. Ilma mitmete trüki- ja näpuvigadeta olnuks tulemus lausa suurepärane. Mõnus on autori üldine heatahtlik ja mõistev suhtumine valedesse. Kas pole igasugune üldistus, abstraktsioon ühtlasi juba vale või vähemalt erinev esmasest muljest ja emotsioonist? Isegi teadlik võltsing leiab tema poolt seletust ning õigustust. Ammugi siis väikesed apsud.
Näiteks ei julge allakirjutanu raamatu originaali mitte tundes oletada, kumb pealkiri on ajalooliselt tõene. Kas sisukorras lubatud lugu olematust lastemõrvast või esimese peatüki pealkiri olematust lastemõrvarist Bethlehemas. Tekstist võib välja lugeda nii seda kui teist. Sageli just nii tekivadki pisivead ja –valed, millel kalduvus paisuda. Loosse süvenedes tuleb nõustuda autoriga, et piiblist tuntud poisslaste tapmislugu on vaid keeleline pilt, toopika ehk teatud allegooriline skeem. Sama skeemi tunneme ära paljude tänaste avaliku elu tegelaste elulugudest. Kui raske oli nende lapsepõlv, kuidas nad pidid võitlema ja raskusi ületama, et nii jumalikult tublid olla nagu praegu.
Sageli peavad tänasedki erapooletusele (sine ira et studio) pretendeerivad ajalookirjutajad antiikrooma ajaloolase Tacituse eeskujul silmas tegelikult hoopis muud. Tacitus tegi teadlikult laimates liiga keiser Augustus Tiberiusele ja ülistas alusetult germaanlasi. Nii lootis ta roomlasi hoiatada ja õpetada. Legendid Tiberiuse erilistest pahedest ei taha kaduda. Ka Eesti kunagise presidendi Konstantin Pätsi pahateod on alles paljastamisel ning praegustele poliitikutele karmiks hoiatuseks ette pandud. Ajalugu olla ju elu õpetaja.
Kolumbust ei naerdud välja seepärast, et ta maad ümmarguseks keraks pidas. Ta eksis küll selle kera suuruse määramisel, aga seegi on üldteada. Teiselt poolt võiks küsida, kas Kolumbus tõesti kordagi ei kahelnud, et ta Indiasse ei jõudnud ja hoopis uue mandri avastas? Seda võiks küll naeruväärseks pidada, eriti tollaste suurte maadeavastuste taustal.
Prause avab asjatundlikult lihtsa tõe, et võltsingudki on ajalugu ja tõsisem ajalooteadus algas alles tänu vajadusele nende võltsingutega hakkama saada. Ajalugu seostub seega ürikute ja arhiivide ausse tõusmisega. Tema poolt näiteks toodud Hamburgi linna võltsitud ürikud on vaid väike tõend sellest keskajal (ja mitte ainult) levinud kombest.
Autor kummutab põhjalikult müüdid nagu oleks Martin Luther tõesti haamritööd teinud ja naelaga kiriku ust rikkunud või Galileo Galilei kohtuprotsessi järel siiski ümber Päikese liikuvast maast kõnelenud. Samas tunnistab ta, et taolised lihtsustused on muutunud hariduselementideks, mida alati ja pidevalt kasutatakse. Need on muutunud meie maailmapildi osaks.
Suurest Prantsuse revolutsioonist ja sealhulgas Bastille´i vallutamisest ei ole eesti keeles eriti palju lugeda. Ajalootudengeid on Tartus mitmel aastal rebasteks löödud teosega, kus räägitakse vana rezhiimi põhilisest tugipunktist, millele 14. juulil 1789 paar korda tormi joosti. Mitmetunnise võitluse järel olnud rahvas üllatunud, et leidis eest ainult seitse vangi, mis aga ei kõnelevat veel Louis XVI leebusest. Bastille´i "vallutamise" lugu innustas hiljem sama tegema Talvepaleega, vähemalt kinolinal ja nõukogude inimestele mõeldud ajalooõpikutes.
Lõpetuseks üks Prause metoodiliselt tugev mõttearendus anekdoodi ja kooliõpiku loo ning ajaloolise tõe vahekordadest (lk. 115-116). Väliselt on anekdoot tagasihoidlikum. Ta ei pretendeeri ajaloolisele tegelikkusele. Tegelikult pretendeerib ta aga hoopis enamale, sest teeskleb, et suudab peegeldada fakti-juhtumi seesmist tõepärasust. Anekdooti kasutatakse asja (isiku) lihtsustamiseks, selgemaks ja kergemini mõistetavaks tegemiseks. Paraku tehakse arusaadavaks aga seda, mida ajaloo allikatest ei nähtu. Loodetavasti ei taandu Eesti ajalooteadus anekdootidele, aga ei jää neist ka ilma. Naerda peab saama, muidu me ei teagi, kui tõsine asi on teadus.
