Koit Pikaro – pealilma autoriteet
— Kuidas mõjutab politseis töötatud aeg teie praegust elu?
Kindlasti väga olulisel määral. Politseist saadud töökogemus, infotöötlemise harjumus on igaveseks veres. Ka praegu poliitikas olles hakkab esmalt silma, mis inimesega on tegu ja miks ta niimoodi räägib, alles seejärel hakkan jutu sisu analüüsima. Selline töökogemus sunnib mõtlema pigem praktiliselt kui abstraktselt. See mõjutab nii mu vaateid õiguskorrale kui ka minu erafirma tööd. Sellest mõjurist ei saa üle ega ümber.
— Kas Ius Diceret võib nimetada eradetektiivibürooks?
Ei, seda sõna ma ei kasutaks. Mina nimetaksin seda infobü-rooks. Meie üks põhivaldkondi on informatsiooni kogumine ja töötlemine. Osutame ka õigusteenust, sest meil töötab päris tugevaid juriste. Enamikul meie firma töötajatel on politseitöö kogemus. Oleme ilmselt oma ni‰i leidnud. Kümme aastat sellel turul vastu pidada pole paha näitaja.
— Milliste probleemidega teie poole pöördutakse?
Väga mitmesugustega. Meie poole pöördutakse rohkem, kui me ise aidata jaksame. Me ei lahenda peaaegu üldse probleeme, mis puudutavad perekondlikke või isiklikke suhteid, äärmisel juhul vaid siis, kui need on seotud lastega. Tegeleme juhtumitega, mis kriminaalpolitseis hästi edasi ei liigu, suhteliselt palju teeme taustauuringuid. Puutume kokku ka kindlustuspettustega.
— Alustasite tubakavabriku mehaanikuna. Miks otsustasite miilitsasse tööle minna?
Võib-olla see on liiga ilusasti väljendatud, aga mingi sisemise õiglustunde sunnil. Läksin miilitsasse tööle, ilma et oleksin teadnud, mis tööd mulle pakutakse. Esimesed pool aastat töötasin valvemiilitsana Toompea lossis, kuhu ma nüüdseks olen ringiga tagasi jõudnud. Seejärel pakuti mulle puhast jälitustööd – toona nimetati seda operatiivtööks – ning jäingi selle juurde.
— Rääkige palun oma maailmavaatest. Milles teie õiglustunne väljendub?
Mul on alati olnud nähtustest, sündmustest ja inimestest oma arvamus. Ma ei ütle, et see oleks alati õige, ja olen valmis oma arvamust alati korrigeerima, kui mulle eksitus selgeks tehakse. Ent sisemine soov võtta mingi positsioon on olnud mulle alati omane. Ka kuritegusid on lihtsam avastada, kui suudad endale selgeks teha, kas antud inimene on teos süüdi või mitte. Selline veendumus peab muidugi alati rajanema analüüsil, kuid kui veendumus on välja kujunenud, tuleb seda kaitsta.
Teiseks – ma ei pea oluliseks jagada kuritegusid ega muid sündmusi väikesteks ja suurteks. Nii juhtimisteooria kui ka praktilise elu seisukohast ei olnud minu osakonna töö keskkriminaalpolitseis alati kõige õigem, kuna me võtsime menetlusse ka neid asju, mis ei oleks pidanud meie kompetentsi kuuluma. Arvan, et tuleb abistada kõiki inimesi, kes sinu poole pöörduvad. Pensionärile on pensioni vargus samasugune kaotus kui firmaomanikule seifist 100 000 krooni kadumine.
— Kas mõni lahendamata jäänud juhtum on jäänud painama?
Umbes 20 aastat tagasi tapeti Järvamaal nelja-aastane poiss Heiki. See kuritegu jäi lahendamata ja on mul siiani hingel. Arvan, et tegime, mida suutsime, ent ilmselt jäi kas oskustest või millestki muust puudu. Teine asi, mis mind painab, on Türi pastori Harald Mere ja tema majapidajanna tapmine 1990. aastal. Need kaks juhtumit meenuvad esimesena.
— Kui palju olete pidanud eluga riskima?
Ei ole sellist loetelu kunagi pidanud, aga aeg-ajalt ikka. Minu poole on tulistatud, on olnud ohtlikke tagaajamisi, kinnipidamisi, kus kollegiaalsest jõust on väheks jäänud... On ette tulnud, aga need ei määra elu. Sellised juhud jäävad 99% ulatuses kriminaaljälituses töötamise aega.
— Miks te politseiniku ametist lahkusite?
Sellel on mitu põhjust. Võib-olla sai mu aeg lihtsalt ümber – olin piisavalt kaua töötanud. Arvan, et 1990-ndate algusest kuni 1996. aastani olime allmaailma edukalt taltsutanud, ka kurjategijad ise on nii siis kui ka hiljem tunnistanud, et nad aktsepteerisid meid. Ka mu tervis vajas pärast haavata saamist kergemat tööd. Samuti ei saa eitada, et mitmele mu kolleegile tehti liiga ning mu lahkumine oli teataval määral protesti märk.
— Tekkisid hõõrumised?
Ütleksin, et seisukohad erinesid. Mõni juhtkonna esindaja oli lihtsalt arg ega julgenud oma arvamust väljendada ning mina proovisin seda endapoolse järsu käitumisega kompenseerida. Minu politseikarjääri olulisemad eksitused ei olnud tööalased – kuigi ka neid muidugi oli –, vaid kaadrialased möödalaskmised. Olin oma osakonna töötajatega väga rahul, paljudega käin praegugi läbi, ent panustasin ehk liialt endaga samal hierarhiatasemel olevatele kolleegidele, uskusin inimestesse liiga palju.
— Te töötate mälestusteraamatu kallal?
Jah. Ei julge öelda, kui suur osa sellest on valmis, praeguse riigikogu koosseisu ajal on see natuke aega seisnud. Poleks päris õiglane, kui annaksin enne riigikogu valimisi omapoolseid hinnanguid inimestele, kellega ma olen samas erakonnas või fraktsioonis. Poliitikat kui sellist on mälestusteraamatus suhteliselt vähe, kuigi mõnes peatükis on toodud välja seosed mõningate poliitikute ja allmaailma vahel. Aga rõhk ei ole poliitilistel memuaaridel, vaid sellel, kuidas Eesti organiseeritud kuritegevus välja kujunes.
— Kandideerite ka seekord?
Jah. Ent ehkki tunnen, et minu missioon on veel pooleli, jäävad need valimised viimasteks, millel ma kaasa löön. See on suhteliselt raske kohustus. Kui politseitöös pöördub sinu poole kannatanu, püüad sa teha tema aitamiseks kõik, mida suudad. Sama kehtib poliitikas – kui sinu valijad sinult midagi soovivad, pead seda tegema. Mitte alati pole see lihtne.
— Olete Postimehele öelnud, et allilmas käib võimuvõitlus. Kas politsei vaatenurgast on kuritegevuse olukord paranenud?
Laias laastus võib ehk öelda, et 1990-ndate esimese kahe aasta jooksul kuritegelikud grupeeringud kujunesid välja ja tugevnesid. Kümnendi esimesel poolel pidas allmaailm omavahel aktiivset sõda ja politsei sai seda jõuvõtetega mõjutada. 1990-ndate teisel poolel ja selle sajandi alguses oli stabiilsuse periood, kus politseil oli toimuvast ülevaade ning allmaailmas võimu ja materiaalsete väärtuste ümberjagamise pärast ei tülitsetud. Viimased (ja võib-olla ka järgmised) poolteist aastat on aeg, mil tahetakse kukutada all-ilma liidrit, on tekkinud tegelased, kes loobuvad kuritegeliku maailma põhimõtetest ja rajavad kõik isiklikule ambitsioonile. Minu prognoosi kohaselt liituvad kaks-kolm aktiivset, bandiitlikke meetodeid eelistavat isikut, kes püüavad Tarankovi võimult tõugata.
— Kust te oma andmeid saate? Vanast kogemusest või endiste kolleegidega suhtlemisest?
Muidugi suhtlen nendega, ent ei saa väita, et saaksin andmeid just neilt. Ma ei ole selle süsteemi töötaja. Salajasi andmeid mulle kindlasti ei lekitata, tunnetan seda piiri päris hästi. Aga ma suhtlen paljude inimestega, sealhulgas nendega, kes on endised allmaailma tegelased, püüavad nüüd korralikud olla ja jagavad minuga oma arvamusi. Vahel helistavad mulle ka inimesed, kes ilmselt ei tohiks seda teha, kuna nad viibivad vangimajas. Sellega ei saa ma leppida, nagu ka olukorraga meie vangimajades.
— Millise olukorraga?
Esmalt sellega, et kinnipeetavatele toimetatakse narkootikume ja telefone. Ühekordsed aktsioonid selle vastu võitlemiseks ei anna tulemust, odavate kampaaniatega olukord ei parane. Teiseks, aastate jooksul on olnud privilegeeritud vange, kellele tullakse vastu puhtalt vangla juhtkonna mahitusel. Kolmandaks, meie jälitustöötajad käivad vanglates liiga harva.
— Lihtne inimene ei saa aru, miks kõiki neid Lvove ja Tarankove lihtsalt kinni ei panda.
Ilmselt on nende tegevus piisavalt hästi konspireeritud, ilmselt on asi ka politsei töö nõrkuses. Minu jaoks oli tüüpiline näide, kui üks suur pätt, Nikolai Bleskov istus järjekordselt kinni – seesama Bleskov, kelle kunsti-näitusi on justiitsminister käinud avamas –, ja kui prokurör andis tema vabastamise puhul teleintervjuud, oli jutu mõte selline: vaat, korralik inimene, kinkis mulle vangis istudes enda tehtud pildi ja ega ta paha ei teinud, temalt käidi lihtsalt nõu küsimas. Nii prokurör kui ka tavakodanik peaksid aru saama, et allmaailma autoriteet ei pea ise käima tapmas ega välja pressimas, piisab, kui ta lahendab oma arvamusega gruppidevahelisi tülisid. Sellest tema mõjukus välja kasvabki.
— Kas vangla kasvatab kedagi ümber?
Väheseid. Minu arust peaks vangla efekt olema rohkem selles, et parandamatud kurjategijad oleksid ühiskonnast isoleeritud.
— Olete öelnud, et enne Elmar Vaheri ametisseastumist olid keskkriminaalpolitsei eesotsas “juhuslikud topised”. Ehk täpsustate?
Keskkriminaalpolitseisse ei tohiks saada tööle otse koolist tulnud inimesed, kes pole politseis veel töötanud. See peaks olema proffide töökoht, kes on teinud süsteemis 10–15 aastat igapäevast tööd. Keskkriminaalpolitsei juht peaks tundma allmaailma, olema kogenud nii läbikukkumisi kui ka tõsiseid saavutusi. Kui juht oli Andres Anvelt, oli tegu töise organiga. Kui eesotsas oli keegi Palo... Ilmselt oli ta 1990-ndatel Pärnus mõnda kurjategijat isegi näinud, aga sellest ei piisa. Võib-olla topis pole ilusaim sõna, aga suurima miinusmärgiga juhiks pean ma kedagi Taburit. Ilmselt on ta hea projektikirjutaja, ent ta polnud kunagi ühtki kurjategijat näinud, ühtki kuritegu ise avastanud, ühtki kaastöötajat värvanud. Kui selline inimene pannakse keskkriminaalpolitseid juhtima, saab eesmärgiks olla vaid soov lasta see asutus põhja. Vaher on kõik vajalikud astmed läbi käinud, seetõttu pean teda võimekaks inimeseks.
— Mida arvata kapo ja kripo pidevast vastasseisust?
See vastasseis jääb alatiseks, mõlemad organid peavad end Eesti parimaks ja nende tegevusvaldkonnad kattuvad osaliselt. On erinevad tööstiilid, ühed jahivad spioone, teised avastavad kuritegusid. See konkurents võiks olla normaalne ja edasiviiv.
— Narkopolitsei endise juhi Vallo Jääratsi süüdimõistev kohtuotsus tühistati nüüd riigikohtus ja saaga algab otsast peale.
Minu jaoks on see põhimõtteline küsimus: kas politseiametnikku saab süüdistada selle alusel, mida räägivad temast kurjategijad? Olen jälitustöös kasutanud igasuguseid võtteid, aga see on minu põhimõtete vastu. Võimalik, et Jäärats on millegi vastu eksinud, ent need kaks narkodiilerit, kelle väitel ta kokaiini on müünud, ei saaks normaalses ühiskonnas politseiniku vastu tunnistada. Jäärats tuli keskkriminaalpolitseisse minu ajal, ta töötas hästi.
— Mis eesmärkidega poliitikasse läksite?
Kõige südamelähedasem küsimus on mulle õiguskord, selle mõjutamine seaduste kaudu, aga ka nende praktiline rakendamine. Seadused pole halvad, aga nende rakendamine lonkab. Seadusi võetakse vastu, ilma et analüüsitaks, kuidas need hakkavad praktikas toimima.
— Siseministri ambitsioone teil pole?
Ei. Tahan olla töötegija, mul pole soovi saada suureks juhiks.
— Mis juhtus Pärnus teie ja linnapea Mart Viisitamme vahel?
Meil on väga erinev ellusuhtumine ja erinevad põhimõtted. Mina pean lubamatuks ja ebanormaalseks, kui põhilised langetatavad otsused on seotud omaenda palgasumma tõstmisega. Ning Pärnu linnavalitsuses tegutseb isik, keda mina pean tavaliseks rahavargaks. Oma staatuse poolest on ta Viisitamme tentsik. Tema nimi on Simmo Saar, praegu vastutab ta Pärnu korrakaitse eest. Paar aastat tagasi oli ta parklas valvur ja varastas seal tööandjalt raha.
— Kas sellepärast piditegi volikogu rahanduskomisjonist lahkuma?
Mitte ainult selle pärast. Olin liiga sõnakas, liiga palju isikliku arvamuse eest väljas, ja kindlasti on neil mugavam, kui mind seal ei ole. Mina poleks leppinud linnapea palga tõstmisega Eesti kõrgeimale tasemele.
— Kas peate ministeeriumi kantsleri soolist kuuluvust tema ülesannete täitmisel oluliseks?
Ei pea. Sotsiaalministeeriumi kantslerile, kellele te vihjate, heitsin ma ette seda, et maksumaksja raha eest värviti ministeeriumi kuus korrust homosid rahvusvaheliselt sümboliseerivat värvi. Kantsler Mändmaa isik puutub asjasse niipalju, et mõni teine kantsler poleks sellist otsust ilmselgelt langetanud. Ehk võiks siis korrused juba ka väljastpoolt vikerkaarevärviliseks maalida?
— Kui palju teil vaba aega on?
Absoluutselt ei ole. Perele jääb seda minimaalselt – noh, jõu-luõhtu. Lapsed on üles kasvatanud peamiselt abikaasa, kuna mina olen enamasti ära olnud, ja ma arvan, et see on täiesti loomulik. Praktiliselt pole ainsatki päeva, mil ma ei jagaks end kolme koha vahel: Toompea, erabüroo ja Pärnu volikogu.
— Siis on kaks võimalust – kas lasete end millalgi lõdvaks või töötate end surnuks.
Ma valiksin teise võimaluse.
Tõsiselt?
Jah. Riigikogulase pensionist ma ei unista.
Koit Pikaro
•• Sündinud: 13. augustil 1949
•• 1971–1996 kriminaaljälituse ja kriminaalpolitsei töötaja
•• 1994–1996 keskkriminaalpolitsei abidirektor
•• 1997–1999 Tallinna linnavolikogu kantselei korrakaitsenõunik
•• 1999–2003 IX riigikogu liige
•• 2003–2005 Ius Dicere OÜ analüütik
•• Alates 2005 X riigikogu liige
Põikpäiselt järjekindel otseütleja
Ain Seppik,
riigikogu liige
•• Tunnen Koitu juba vist ligi 20 aastat. Koit Pikaro on keeruka iseloomuga inimene, tõeline isiksus ning peab kohe ütlema, et me ei ole alati teineteist mõistnud. Kuid hinnanud olen ma Koitu alati nii inimese kui ka oma ala profina ning see arvamus ei ole aegadega muutunud. Koit võib olla oma eesmärkide elluviimisel põikpäiselt järjekindel ning see-tõttu satub ta väga sageli konfliktidesse.
Tal on ka paljudes asjades oma kindel arvamus, millest ta kas üldse ei loobu või loobub väga raskelt. Kuid samas on ta alati valmis asjadest rääkima ning kui te selle vestluse vastu peate, siis saab paljudes asjades kokku leppida. Minu jaoks on Koit enamat kui lihtsalt pikaaegne kolleeg ning arvan, et temaga läheksin ma luurele küll.
Andres Anvelt,
kolleeg politsei päevilt
•• Töötasin koos Koiduga aastail 1991–1996 ja minule on ta jäänud sellest ajast elukooli parimaks ja lugupeetuimaks õpetajaks. Sellel keerulisel ajal oli ta parim näide, kuidas motiveerida ja õpetada noort kriminaalpolitseinikku elutõdedest ja tööst aru saama.
Tema poliitilist karjääri kõrvalt jälgides pean aga tõdema, et poliitiku laveeriv ja tihti ka libe roll talle eriti ei sobi, sest ausa ja otsekohese ütlemisega teeb ta liiga eelkõige endale, vahel ehk tahtmatultki.
