Kokakoolalik Jeesuse sünnilugu
Jõulude ajal tuleb süüa jõulutoitu, sooritada jõuluostlemist, saata jõulutervitusi ja vaadata muidugi jõulufilme. Ja milline film oleks veel “jõulum” kui Eesti kinodes jooksev Jeesuse ilmaletulekust pajatav “Sündimise lugu”?
Pärast Mel Gibsoni vastuolulist ja vaatajale piinarikast oopust “Jeesuse kannatused” ning “Sündimise loo” rezˇissööri Catherine Hardwicke’i nurgelist noortedraamat “Kolmteist” (mis oli vaatajale samuti üpris piinarikas) oleks võinud siit oodata järjekordset kirglikku usuteemalist debatti, kas Jeesus oli päriselt (!) nii- või naasugune. Kuid seda siit ei leia ning jõulud tulevad Hollywoodis valged ja rahulikud.
Film sobib telesse
“Sündimise lugu” hoiab kõigest vastuolulisest eemale nagu pidalitõbisest. Siin pole isegi piisavalt üle ääre nõretavat paatost, mis paneks küünikud naeru kihistama ning laseks filmi obskurantsesse camp-kategooriasse liigitada. Tegemist on pigem halbade telefilmide traditsioonide järgijaga. Jeesuse sünniloost on välja võetud kõik huvitavad momendid, näiteks Maarja ja Joosepi suuremad sisemised konfliktid ja leppimine teadmisega, et nemad vastutavad Jumala Poja üleskasvatamise eest. Veidi ingliskeelseid sõnamänge mängides võiks ristida filmi “Nativity Storyst” ümber “Naivety Storyks”.
Millegipärast tuli filmi vaadates ja kokakoolat lürpides meelde 90-ndate algus, mil sai koos kõigi teiste lastega mindud pühapäevakooli, et saada endale toona enneolematult värviline raamat “Piiblilood”. Tõenäoliselt osutub “Sündimise lugu” umbes samadel põhjustel üpris populaarseks kõigis usklikumates piirkondades, teenib kullakõlinal kassatulu ja leiab lõpuks oma koha ka teise jõulupüha hommikul teleekraanidel. Siin paganlikul Eestimaal tulevad kinost lahkudes aga meelde prantslase Jacques Préverti luuleread: “Meie Isa, kes sa oled taevas, / jää aga sinna.”
“Sündimise lugu”
R: Catherine Hardwicke
O: Keisha Castle-Hughes, Oscar Isaac, Shohreh Aghdashloo jt
Esilinastus kobarkinos 15.12.2006
