Võiks öelda, et sellise nimega koondteost polegi veel ilmunud, kui poleks 1993. aastal Lauri Vahtre sulest avaldatud “Eesti kultuuri ajalugu”, mis aga oma tublidusele vaatamata jääb teatmeteosena mõnevõrra napiks.

Ilmar Talve on teinud üksi ära hiigeltöö ja ometigi tuleb öelda, et suure töö on teinud ära ka need kümned või isegi sajad uurijad, kelle eelnenud käsitlusi Talve ses raamatus tsiteerib ja summeerib. On olemas mitmeid Eesti ajalugusid, mitmete alade erientsüklopeediaid, mahukaid ajastukokkuvõtteid, mis kõik on juba olnud kasutada.

Ilmar Talve suurteose teeb ehk kõige unikaalsemaks see asjaolu, et see on etnoloogi pilguga kirjutatud – siin on iga ajajärgu käsitluses tunda eesti rahvakultuuri uurinud teadlase pilku. Ning samas ei jää vaatluse alt välja ka nn tavapärane poliitiline ajalugu, eesti kiriku- ja koolilugu, teaduslugu ning muidugi kutseline ja rahvakultuur.

Talve ei filosofeeri pikalt selle üle, mis on eesti kultuur. Ta suhtub sellesse mõistesse traditsiooniliselt ja loomulikult, ei hakka kemplema, mis on n-ö puhtalt eesti, mis baltisaksa. Alles hiljuti vaidlesid Tuna veergudel Undusk ja Brüggemann eesti ja baltisaksa kultuuride vahekorra üle, Eerik-Niiles Kross ja Arvo Valton ammu enne tedagi on kutsunud üles käsitama baltisaksa kultuuri meie ülikkultuurina. Ilmar Talve võtab asja nii, nagu kas või meie kunsti- ja kirjandusloos on ikka tehtud – kõik Eestis sündinud kultuurilised asjad kõlbavad registreerida. Mitte kunstlikult kokku sulatada, küll aga pidevalt kõrvuti käsitleda, sest niikuinii on need kaks nähtust olnud Vana-Liivimaal seotud ja eesti kutselise kultuuri sünnile on mõlemad pooled kaasa aidanud. Seda võiks nimetada territoriaalseks kultuurikäsitluseks. Ning see käsitlus on mitmes mõttes sarnane arheoloogide kultuurimõistega, aga ka vaimuloolaste käsitusega, sest eks keskaeg oli vaimses mõttes keskaeg nii aadlile, kirikule, linnakodanikele kui ka talupoegadele. Ning uusaeg tekitas erisuguse ühisvaimsuse, mis ületas seisusi ja uusi ühiskonnakihte, mis oli “üleüldse õhus”. Eks ole ammugi teada, et rahvuslikule ärkamisele eelnes ju aastakümnete pikkune äratamine, ja mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopa mandril ja paljude “uinuvate” rahvaste puhul. Kes oli nende rahvaste ärataja? Eks ikka toonane Euroopa vaim, see, mida nüüd jälle ühiselt otsitakse, mida ennast püütakse taas ellu äratada.

Talve kultuurilugu on köitev ja mõnus lugeda. Tunneme autorit “Juhansoni reiside” järgi muheda huumorivestjana ning kaheköitelise “Maapao” põhjal tundliku kultuurijutustajana. “Maapagu” ongi ühe oma tahuga huvitav kultuurilugu, kuigi lühema ajajärgu käsitlus. Igatahes on “Eesti kultuuriloos” oskuslikult välditud tavapärase teadusteksti nahksust ja võõrsõnadest kubisevaid teoorialõike, mis enamasti garneerivad vaid tühise sisuga üksikuurimusi. Teadussläng on keele jaoks üks suuri nuhtlusi nagu kantseliitki, hullem kui too pärissläng, sest teadusslängis pole tegu mitte ainult terminoloogilise lingua franca’ga, vaid tervete kivistunud mõtteblokkidega, mis on lausest pikemad ja seega tavalisele keelekorraldusele kättesaamatud.

Talve käsitluses ei ole eestlaste muinasaja ja eesti rahvakultuuri romantilist (Jakobsonlikku, Looritsalikku või Aavikulikku) heroiseerimist, kuigi autor ise on veendunud patrioot. Teadlase kainus ja mõõdukus on igas episoodis jäänud peale. Seda rahumeelset asjalikkust toonitab seegi, et Talve tunneb väga hästi Eesti naaberalade – Soome, Rootsi, Läti, Saksamaa ja Venemaa ajalugu. Eestis toimunut on pidevalt kõrvutatud meie geograafiliste ja ajalooliste naabrite oludega, kirjeldus on seetõttu väga õhurikas ja vaade avar.

Seda kõike lugedes torkab äkki pähe, et tegelikult kirjeldatakse siin ju eestlaste esimese üleilmastumise lugu. Mida lähemale muinas- ja keskajast tänapäevale, seda rohkem tuleb kirjeldada võõraste ja universaalsete kultuurimallide omaksvõttu ja mugandumist, maarahvaliku omakultuuri nurkatõmbumist: vanarahvatarkuse asemele tuleb haridus, rahvameditsiini asemele arstiteadus, rahvaluule asemele Euroopa kirjanduse ?anrid ja vormid. Skulptuuri, arhitektuuri ja teatri puhul polegi midagi millegagi kõrvutada. Rahvamuusika, mis jääb väljapoole rahvalaulu, on niisamuti uusaegne mugandus. Sedamööda, kuidas on kadunud unustusse rahvaluule sünkretism, laulu, teksti ja esituse ühtsus, sedamööda hakkab esitaja eristuma publikust ja tekkima autorkond.

Tegelikult annab see esimese üleilmastumisringi lugu meile väikese vihje, mis hakkab juhtuma täna ja tulevikus, kui oleme asunud uuele ringile. Inimühiskonna kollektivistlikud arusaamad tõest, ilust, usust ja kõlblusest ei kao kuskile, kuid need ei teki enam suletud rahvuslikes kogukondades, vaid mitmesugustes ealistes ja sotsiaalsetes kihtides üle kogu maailma. Rahvakultuurides polnud ealisi kihte, või vähemasti pole meil andmeid, et seesuguseid oleks olnud. Polnud ka sotsiaalseid kihte, rahvalaulud ei jagune ju peremeeste, sulaste ja vallasantide lauludeks. Küll olid rahvakultuuris olemas soolised erikultuurid, kas või mõnevõrra. On karm teoreetiline küsimus, kas siin oli tegu patriarhaalse segregatsiooni või hoopis elu- ja rahvatarga võrdväärsuse ning funktsionaalsusega.

Ilmar Talve lõpetab oma raamatu Eesti riikliku iseseisvuse hälli juures. Ta jätab meie esimese iseseisvusaja ja – Hando Runneli mõistet kasutades – riigikaotuse aja järeltulijate käsitleda. Etnoloogi puhul on see mõistetav, sest 20. sajandist peale pole enam põhjust mainida rahvakultuuri, see hakkas väga suure kiirusega hääbuma, ka traditsiooniline talurahvakultuur olmes ja elulaadis teisenes mõnekümne aastaga tundmatuseni. Eesti kultuurilugu on muutunud Eesti looks üldises euroopalikku tüüpi kultuuris, kus selle teevad eriliselt eesti kultuuriks vaid eestlastest autorid ja mõned kohaliku koloriidi jooned teostes.

Selles kitsamas, territoriaalses, etnilises ja ajaloolises mõttes lõpebki Eesti kultuurilugu Vene revolutsioonide ja Vabadussõjaga. Rahvuslik ärkamine, mis arenes poliitilise iseseisvuseni, lõpetas ühtlasi eestlaste puhtetnilise omakultuuri, tegi meid algul maailmakultuuri matkijaiks ja siis hiljem mõnevõrra ka osaliseks. Tänapäeva eesti kultuur pole enam etnoloogide ala, see on rohkem sotsioloogide ja kulturoloogide valdkond.