Kokteilibaar söömahimulistele

Eesti tippbaarmenite loodud kokteilibaar Butterfly Lounge üllatab külastajaid menüüga, mis teeb joogikohast tegelikult ka hea söögikoha. Menüüd iseloomustavad eelkõige sõna „hõrk” ja head toorained.

Butterfly Lounge’i valem tundub olevat inimestes: koha enda ja klassikat põnevaga segava joogikaardi taga on kaks hinnatud baarmenit Heinar Õispuu ja Kristo Tomingas ning toidumenüü taga Carmen Cateringi (Ribe, Platz) peakokk Dmitri Haljukov. Seda teades pole tegelikult enam imekspandav, mis valik lühikesest, kuid hästi läbimõeldud menüüst vastu vaatab. On hõrku parti, mereande, pastat ja põnevaid magustoite. Kõike üsna tavalise hinnaga, kuid naiselikes portsjonites.

Tegelikult ongi kogu koht natuke rohkem nagu naistele – meesteenindajad, liblikad, peened toidud, väiksemad portsud, jutustamise keskkond ja palju kokteile.

Kuid teenindajad oskavad ilmselt aidata ka meessoost kliente, sest nad on alati valmis midagi soovitama. Kuivõrd kliendid on pandud istuma madalatesse tugitoolidesse või diivanile, siis eelistavad ettekandjad tellimuse võtmiseks kuhugi toetuda, et mitte väga kliendi kohal kõrguda. Pehme ja värviline (ning suure baaririiuliga ja õhtuse programmiga) kujundus soosibki rohkem kokteilibaari olemust, kõrgeid laudu söömiseks on vähem, kuigi pakutakse lõunat ning söögisooviga inimesi ikkagi meelitatakse kohale.

Pasta Lumacone (85), mille nimele on menüüs lisatud veel „kreemjas”, on küll pigem terav. Kreemja asemel on natuke vesine koorekaste, kuid see-eest on tšillit seal sees ohtralt. Õnneks on rohkelt rannakarpe ja lõhet, rannakarbikujulise pasta seest ja vahelt leiab ka paar kalmaarirõngast ning pisikese kaheksajala. Tõlkes võikski lumacone ju olla limukapasta ja vee-elukad sellele igati sobivad lisandid, kuid tegelikkuses on see limukakoja kuju järgi nime saanud pasta.

Üllatavad road

Grillitud kõrvitsa-velouté-supp (70) tuuakse lauale nii, et supitaldrikul on alguses vaid hunnik mandlipiimavahtu, mille all peidab end Parmesani-küpsetis. Kuid kohe kallatakse kastmekannust sinna ümber kreemjat heleoranži suppi, mida saab ise hiljem veel juurdegi kallata. Maitse ja välimus kõnelevad selle puhul ühte keelt – sametine.

Küpsetatud pardiliha salat (95) võiks uhkustada rohkem hõrgu pardiliha kui erinevate eksootiliste puuviljadega, nagu verigreip, kumkvaat või melon, mida taldrikust ohtralt leiab, kuid millega balsamico-kaste väga hästi ei lähe. Pardiliha tükid on tõesti head ning ka salatipadi annab madratsimõõdu välja.

Röstitud kanafilee (120) ehk tegelikult küll koib (millele viitab väiksemas kirjas täpsustus confit) istub krõbeda kartulikotleti otsas, mis omakorda ujub portveinikastmes. Tegelikult küll ei uju, sest kaste on mõnusalt tihke ning aeglase küpsemise tagajärjel hõrku koiba on seal sees hea tupsutada.

Soe iirisekook toffee-baileys’e kastme ja vanillijäätise palliga (55) on kohalik superstaar ja publiku lemmik. Kardemoni ja nelgi maitsevihjed viivad

mõtted jõulude ja piparkookide poole, samal ajal kui värvilt ja tekstuurilt õunapüreed meenutav kaste sobiks suvel ilma

igasuguse koogita suure lusikaga söömiseks või siis vanillijäätise pallilt alla nirisema. Nii et paluks üks kausike toffee-

baileys-kastet!